Numbridüsleksia, mida nimetatakse ka düskalkuuliaks, on seisund, mille korral inimesel on raskusi matemaatika ja võrrandite tajumisel ja töötlemisel. Numbridüsleksiaga inimene võib numbreid transponeerida või segi ajada sümboleid, nagu + või X. Muud düskalkuulia tunnused võivad hõlmata raskusi analoogkellaga kella määramisel, lugema õppimisel või objektide mõõtmisel või kaalumisel.
Seisundi saab diagnoosida õpetaja või spetsialist, kes on spetsialiseerunud õpiraskustele. Numbridüsleksia diagnoosimiseks võib inimene hinnata, kuidas õpilane valdab põhioskusi, nagu loendamine või lihtsate võrrandite (nt liitmine ja korrutamine) sooritamine. Spetsialist võib uurida ka õpilase võimet mõõta nii füüsilisi kui ka abstraktseid objekte, näiteks mööduvaid minuteid. Diagnoosi tegemiseks võrreldakse õpilase tegelikku võimekust tema vanuse või klassitaseme kohta eeldatava võimekusega.
Numbridüsleksia avaldub sõltuvalt õpilase vanusest erinevalt. Väga väikesel lapsel võib olla raskusi, et õppida lugema või mõistma arvu ja objektide vahelist seost. Näiteks 3-aastane ei pruugi aru saada, mida tähendab “kolm kommitahvlit”. Eelkooliealised ja väga väikesed düskalkuuliaga lapsed võivad samuti raskusi objektide loogilise ühendamisega. Näiteks võib neil olla raske punaseid või koonusekujulisi objekte kokku rühmitada.
Kui numbridüsleksiaga laps saab vanemaks, on tal tõenäoliselt raskusi matemaatika põhitõdede mõistmisega või matemaatika faktide järgimisega, näiteks millal lisada, lahutada või korrutada mälu. Matemaatika sõnade, näiteks korrutamise, tähenduse õppimine on düskalkuuliaga vanema õpilase jaoks keeruline. Mõõtmine ja probleemide lahendamine on samuti väljakutse.
Selle seisundiga täiskasvanutel on igapäevaste toimingute tegemisel raskusi. Numbridüsleksiaga täiskasvanul võib olla raske hinnata väljas söömise või toidupoodi mineku maksumust enne, kui ta jõuab väljaregistreerimise rajale. Ka eelarvest kinni pidamine või tšekiraamatu tasakaalustamine on võitlus. Düskalkuuliaga täiskasvanul võib olla raskusi graafikujärgsetesse kohtadesse jõudmisega või ülesande täitmiseks kuluva aja mõistmisega.
Seda seisundit saab ravida õppimisega, kus õpilasel on tugevaid ja nõrku külgi. Kuna düskalkuuliaga inimestel on tavaliselt raskusi abstraktsete mõistete, näiteks aja, mõistmisega, on paljudel kasulik keskenduda esmalt konkreetsetele objektidele, näiteks kauguse mõõtmisele minutite mõõtmise asemel. Inimesed, kellel on raskusi mõistete mõistmisega, saavad kasu sellest, kui neid mõisteid selgitatakse täielikult ja nad esitavad küsimusi iga kord, kui neil tekib raskusi.