Nikujaga on Jaapanist pärit roog, mis koosneb peamiselt lihast ja kartulist. See termin tähendab tegelikult jaapani keeles “liha-kartul”. Kartulid on roa peamise koostisosana, liha aga maitsekomponendina.
Nikujaga valmistamiseks lisatakse liha esmalt keeduõli pannile ja pruunistatakse. Seejärel lisatakse pannile tükeldatud kartul ja muud koostisosad, nagu köögiviljad, paprika, sojakaste, sibul, suhkur ja mõni riisipõhine alkohoolne jook, mida nimetatakse sake. Segu jäetakse 15–20 minutiks podisema.
Nikujagat süüakse tavaliselt aurutatud valge riisi ja misosupiga. Viimast valmistatakse peamiselt kääritatud riisi ja odra või sojaubade maitseainest, mida nimetatakse misoks; ja dashi puljong, mille levinuim vorm koosneb merevetikatest ja vöötttuunist. Nikujagat võib pidada hooajaliseks roaks, kuna seda valmistatakse enamasti talvisel ajal. See on populaarne roog ka izakayas, mis on Jaapanis asuv asutus, kus saab pärast rasket tööpäeva lõõgastuda ning süüa ja juua.
Kõige sagedamini kasutatakse nikujaga valmistamiseks õhukesteks viiludeks lõigatud veiseliha. Tavaliselt kasutatakse ka veisehakkliha või hakkliha. Osades Jaapani idaosas kasutatakse veiseliha asemel sealiha. Porgand ja lumehernes on kõige populaarsemad köögiviljavalikud.
Jaapani keiserliku mereväe (IJN), mis oli Jaapani merevägi selle impeeriumi staatuse ajal aastatel 1868–1947, kokkadele omistatakse nikujaga loomisele. Legendi järgi soovis Togo Heihachiro, keda tunnistati üheks Jaapani suurimaks mereväefiguuriks ja keda lääne kirjanikud nimetasid “ida Nelsoniks”, jäljendada veiselihahautist, mida ta nägi Briti kuningliku mereväe valmistamist Suurbritannias viibimise ajal. 1870. aastad. Varsti pärast seda sündis selle Euroopa roa jaapani versioon.
1990. aastatel oli Kyoto prefektuuris asuv väikelinn Maizuru nikujaga sünnikoht, kuna see oli IJNi baas. Teine lugu on see, et roog sai alguse Kure linnast, mis asub Hiroshima prefektuuris. Valitsus väidab, et Togo käskis IJN-i kokkadel seda rooga valmistada ajal, mil ta oli linna mereväebaasi personaliülemana.