Paljudes riikides on traditsioonilised viisid liha toorelt söömiseks, alates Jaapani sashimist kuni Euroopa päritolu tartarini. Vähemtuntud Saksa toorliha valmistamisel kasutatakse mett, mis on sealiha jahvatatud või hakkliha. Kuigi seda traditsiooniliselt serveeritakse leival ja maitsestatakse soola, pipra ja võib-olla mõne köömne ja muskaatpähkliga, saab seda toorest liha ka mettwursti nime all tuntud vorsti sisse lükata või multifilmi siiliks kujundada ja serveerida mettigelina.
On ebaselge, mitu põlvkonda on sakslased sel viisil toorest sealiha tarbinud – riigi põhjaosas tuntakse seda protsessi ka kui hackepeter. See on aga arenenud 21. sajandisse nii kaugele, et valitsus on loonud Hackfleischverordnungi. See on hakkliha reguleeriv asutus, mis reguleerib ja jälgib mett ja teiste ilma küpsetamata tarbitavate toitude värskust ja ohutust. Mitmete avaldatud allikate järgi eeldatakse, et need valmistised tarbitakse sea surmaga samal päeval. Selle põhjuseks on eelkõige sigade kõrge rasvasisaldus, mis on eriti vastuvõtlik bakterite puhangutele.
Metti traditsiooniline retsept ja esitlus on üsna sirgjoonelised. Pärast sealiha jahvatamist või hakkimist soolatakse, pipraga ja võib-olla maitsestatakse vaid mõne muu koostisosaga, nagu muskaatpähkel, majoraan, köömneseemned ja sibulapulber. Kui koostisosad on käsitsi läbi sealiha segatud, asetatakse see taldrikule. Mõned lõpetavad selle, luues lihamäe tippu süvendi ja purustades sellesse muna.
Liha serveeritakse lihtsate lisanditega. Küljeplaadid võivad sisaldada tükeldatud sibulat, kapparit või sinepit. Teine taldrik või korv võib sisaldada värsket saia või saia, millele mett määritakse. Lihale järgnevad lisandid.
Metti ei pakuta siiski alati sel viisil. Mõned ravivad liha traditsiooniliste maitseainetega ja pressivad selle siis vorstideks, mida süüakse ka toorelt, mida nimetatakse mettwurstiks. Teised Saksa toidud, mille puhul süüakse toorest liha koos leivaga, on teewurst ja teewurst-rugenwalder, mida süüakse ka leiva või kreekeritega ning milles on kombineeritud toores sealiha ja veisehakkliha. Need viimased määrded lisavad aga omapärasemaid koostisosi, nagu ingver, kardemon ja paprika, ning paar päeva kontrollitud külmsuitsutamist ja kuivatamist. Mett näib olevat ainus sealiharoog, mida oodatakse kohe pärast sea tapmist.