Lingvistikas on markeeritus nähtus, mis kehtib kahe või enama sõna vahelise suhte kohta. Eksperdid räägivad sellest kui asümmeetriast, mis aitab keeleteadlastel mõista, kuidas erinevaid keeli kasutatakse. See sõnade ja fraaside hindamine kehtib nii grammatiliste kui ka semantiliste erinevuste kohta ning hõlmab ka sõnade fonoloogia hindamist.
Paljud märgilisuse kõige elementaarsemad näited hõlmavad vastandlikke sõnu, mis peegeldavad üksteist teatud viisil. Näiteks võib öelda, et sõnade hulk, kus üks või teine koosneb selle kaaslase eesliitega vormist, illustreerib markeeritust. Levinud näide on sõnade komplekt “õnnelik” ja “õnnetu”. Selles näites märgitakse sõna “õnnetu” selle eesliitega, mis muudab selle sõna “õnnelik” vastandiks. Huvitav on võrrelda teist sõnade komplekti, “rõõmus” ja “kurb”, kus märgistusnähtusi ei täheldata, kuna kumbki neist pole määratletud nende vastanditega.
Ülaltoodud näites tähistab sõna eesliide “un”. Muud sõnade tähistamiseks kasutatavad eesliited hõlmavad “dis-“, “pre-” ja “ir-“. Kõik need võivad luua sarnaseid näiteid, kus sõna vastupidine vorm saab eesliite.
Teised märgistuse vormid hõlmavad sõnapaari, kus üht sõnadest räägitakse sagedamini kui teist. Ühe formaalse terminiga ja ühe slängiterminiga vastandite kogumit võiks vaadelda märgilisuse juhtumina. Teine hea näide sellest põhimõttest on sooliste sõnade puhul, kus üks sugu võib olla sõna põhivorm ja teise soo poole pöördumine lisab järelliide. Näiteks sõnade komplektis “poeet” ja “poetess” on naisele viitav sõna “poetess” tähistatud järelliitega “–ess”.
Mõned eksperdid selgitavad ka markeeritust sel viisil; nad ütlevad, et nähtused viitavad tähenduse valikule. Vaatledes, kumba vastandsõnapaarist enim kasutatakse, näitab keeleteadlastele, kuidas inimesed hindavad paaris olevat kahte üksikut sõna. Seal, kus kedagi eelistatakse, võib see keelerühma antropoloogia kohta palju paljastada, samuti on see semantika psühholoogiline kasutamine. Mõned eksperdid viitavad sellele, et markeeritust hinnates saavad teadlased välja kaevata palju ühiskonna aluseks olevaid sotsiaalseid tingimusi, uurides, mida peetakse selles ühiskonnas “normaalseks” ja mida ebanormaalseks.