Luuplaadid on metallplaadid, mida kasutatakse murdunud luu rekonstrueerimiseks. Enamasti kasutatakse neid kohtades, kus kipsi ei saa kasutada, nagu lõualuu, nina, silmakoopad ja kolju. Plaadid hoiavad murtud luud paigal, võimaldades sellel paraneda.
Luuplaatides kasutatavat materjali peetakse üldiselt inimkehaga kokkusobivaks. Nii ei kahjusta plaadid keha, põhjustades täiendavaid vigastusi ega põhjusta organismi immuunvastust. Luuplaatides kõige sagedamini kasutatavad materjalid on roostevaba teras, koobaltipõhised sulamid, biokeraamika, titaanisulamid ja puhas titaan. Biokeraamika on inimorganismiga kokkusobiv keraamika, näiteks kaltsiumfosfaatkeraamika.
Terasplaate ei peeta alati ideaalseks luuplaatide materjaliks, kuna need kaotavad teatud aja möödudes oma pinge. Kui see juhtub, ei ole vigastus enam surve all, mis aeglustab paranemisprotsessi. Titaanplaadid kestavad veidi kauem, kuid kaotavad lõpuks ka oma pinge. Selle põhjuseks on raskused luuplaatide kujundamisel, et avaldada luumurdudele õiget survet ilma kahju tekitamata – probleemiga, millega eksperdid jätkuvalt tegelevad.
Kui on vaja luuplaati, valib ortopeed välja sobivaima plaadi ja kinnitab selle mõlemale poole murru. Plaati hoitakse paigal kruvidega. Kruvid asetatakse aukudesse võimalikult kaugele luumurdudest, et vältida juba vigastatud luude pinget.
Kui luu stabiliseerimiseks kasutatakse metallist luuplaati, tuleb see pärast luu paranemist eemaldada. See nõuab täiendavat operatsiooni ja taastumisaega. Ka metallist luuplaadi eemaldamine võib tekitada luule lisakahjustusi, kuna kruvid ja plaat ise eralduvad. Eksperdid tegelevad luuplaatide loomisega materjalidest, mis loomulikult lagunevad või imenduvad kehasse, kuid sellised materjalid ei ole veel sama tugevad kui metallplaadid.
Luuplaate ei tohi segi ajada luu kasvuplaatidega, mis esinevad organismis loomulikult. Luu kasvuplaadid asuvad kasvavate pikkade luude mõlemas otsas, luukorgi ja luu võlli vahel. Nende eesmärk on reguleerida küpse luu pikkust ja kuju.