Pikk-lehmakala, teadusliku nimega Lactoria cornuta, on ainulaadse välimusega karbikujuline kollane kala, mille pea esiosast kerkivad välja kaks pikka sarve, millele viitab tema üldnimetus. Ta elab Indo-Vaikse ookeani piirkonna soojemates ookeanivetes ja toitub mitmekülgselt. Tõsise stressi korral eraldab see mürgist ainet, mida nimetatakse ostratsitoksiiniks. Pikk-lehmakalu peetakse sageli koduakvaariumites lemmikloomadena, kuid nende hooldamine võib olla keeruline.
Pikk-lehmakala on keskmise suurusega kala, mis võib kasvada täiskasvanud inimese keskmiseks pikkuseks 15–20 tolli (38–50 cm). Sellel on karbikujuline lai kuju, mitte pikk ja kitsas nagu paljud teised kalad. Värvus võib varieeruda oliivivärvist kuni erkkollaseks ja kalal on tavaliselt sinakasvalged laigud. Tal on paar pikki heledaid sarve, mis ulatuvad välja tema pea ees, vahetult silmade kohal, ja teine paar väiksemat sarve keha tagaosas, põhja lähedal. Sellel on mitu pisikest, peaaegu läbipaistvat uime seljal ja külgedel ning ülipikk sabauim.
Pikk-lehmakala levinud levila Indo-Vaikse ookeani piirkonnas, mis ulatub Punasest merest ja Ida-Aafrikast ning põhja pool Vaikse ookeani veteni Lõuna-Jaapani ja Lord Howe saarte lähedal. Ta elab troopilistes ja subtroopilistes vetes ning viibib sageli madalates rannikualades või riffide läheduses. See on aeglaselt liikuv kala, kes eelistab viibida saadaoleva katte läheduses. Kõigesööjana on tema toit äärmiselt mitmekesine ja võib sisaldada vetikaid, veetaimi, väiksemaid kalu, krevette, usse, tigusid, rannakarpe ja muid väikseid selgrootuid. Noored kalad kipuvad kogunema väikestesse rühmadesse, kuid täiskasvanud on tavaliselt üksildased.
Kui pikk-lehmakala tunneb end ahistatuna või suures stressis, võib ta eritada surmavat mürgist toksiini. Seda ainet nimetatakse ostratsitoksiiniks ja see eritub koos limaga lehmakala nahast. See aitab kaitsta teda looduses kiskjate eest, kuid akvaariumis hoidmisel võib see põhjustada probleeme, näiteks teiste kalade tapmist.
Oma ainulaadse välimuse tõttu on pikksarvelised lehmakalad populaarne valik soolase vee akvaariumitesse; neid võib leida kaubanduslikes rajatistes ja kodustes paakides. Need nõuavad rahulikku ja madala stressiga keskkonda ning neid tuleks hoida ainult mitteagressiivsete naabritega paagis, mis mahutab vähemalt 100 gallonit (378 l) vett. Neid tuleks toita mitu korda päevas värske toiduga, näiteks soolvees krevettidega või kaubanduslikult valmistatud akvaariumisöödaga. Nende hambad kasvavad pidevalt, nii et nad vajavad kõva koorega toitu, näiteks teod, et neid kulutada ja säilitada sobiv pikkus. Vett tuleks hoida optimaalsel temperatuuril ja PH tasemel.