Lahkumismaks on loodusvarade äraviimise alusel võetav maks. Maks ei põhine tootjate ja partnerite teenitud kasumil, vaid pigem eemaldatud ressursside kogusummal. Mõnes piirkonnas kehtestatakse makse astmeliselt, seega ei maksustata väiketootjaid sama maksumääraga kui tootjaid, kes ammutavad suuri loodusvarasid. Lahkumismaksud on piirkonniti erinevad, mõned piirkonnad ei võta üldse makse, samas kui teised võivad võtta mitmesuguseid loodusvarade eemaldamisega seotud makse, sealhulgas nafta- ja gaasimaks, söemaksud, kalandusmaksud ja puidumaksud.
Piirkondades, kus loodusvarade kasutamine moodustab suure osa majandusest, on lahkumismaksud üks oluline viis valitsuse tegevuse toetamiseks, sealhulgas maksed loodusvarade eemaldamist jälgivatele reguleerivatele asutustele. Seda maksu võidakse nõuda lisaks muudele loodusvarade kasutamisega seotud maksudele. Näiteks naftat puuriv ettevõte võib lisaks naftatootmise kasumilt tulumaksu maksta kogu eemaldatud nafta pealt lahkumismaksu.
Lahkumismaksude kriitikud väidavad, et neil on piirkonna ettevõtlusele jahutav mõju, muutes ettevõtluse kulud teistest valdkondadest kõrgemaks. Uuringud näitavad, et see pole nii, kuna lahkumismaksu olemasolu ei ole seotud madalama tootmistasemega ega soovimatusega äri teha. Loodusvarasid kasutavad ettevõtted ei saa lihtsalt oma tegevust ümber paigutada, sest nad peavad töötama piirkonnas, kus need ressursid on saadaval. Piirkonnas, kus on piisavalt ressursse, ei takista lahkumismaksud ettevõtlust, kuna need on tavaliselt väga madalad ega söö kasumit.
Ilma lahkumismaksuta piirkondades võivad potentsiaalsed tulud oluliselt väheneda. Tellitud uuringud piirkondades, kus sellised maksud puuduvad või piirduvad vaid mõne ressursiga, näitavad, et lahkumismaksu rakendamine võib tuua valitsusele suuri tulusid ja need tulud võivad aidata tasuda ressursside kaevandamisega seotud kulusid ja valitsussektori kulusid.
Mõnes piirkonnas võib lahkumismaksu maksta selle asemel, et neid maksaksid tootjad, ressursside esialgne tarbija. Lahkumismaks on struktureeritud toorainete hinnakujundusse. See võib kaasa tuua hinna edasikandumise lõpptarbijatele, mis tõstab pisut üldkulusid ja võib olla muret tekitav piirkondades, kus selliste toorainete nagu nafta ja gaas on kõrge hinnaga.