Kõneakt on keeleline ja filosoofiline termin, mis viitab mis tahes tegevusele, mis hõlmab sõnade lausumist. Kõneakti jaoks puuduvad kindlad grammatikareeglid; kaasatud on kõike alates täislausetest kuni üksikute sõnadeni. Need võivad sisaldada avaldusi, kõnet, millega saavutatakse midagi, ja sõnu, millel on mingi mõju. Kõneakti võib jagada ühte mitmest kategooriast: lausungid, ilokutsiooniaktid ja perlokutsiooniaktid. Kõik kolm võivad olla eessõnalised aktid, kui need viitavad samale teemale.
Ütlemisakt viitab lihtsalt mis tahes sõnade rääkimisele. Illokutsiooniline tegu saavutab rääkimisega midagi, näiteks annab tõotuse, ähvarduse või käsu. See vastandub perlokutsioonilisele toimingule, mis saavutab rääkimistoiminguga vabatahtliku või tahtmatu efekti, näiteks veenmise või solvamise. Ütlemis-, ilokutsiooni- ja perlokutsioonilised teod võivad kõik olla ka eessõnalised toimingud, kui need viitavad samale teemale – näiteks “Sina tood jahu”, “Too mulle jahu!” ja “Kui sa mulle jahu tood, siis ma küpsetan koogi.”
Keeleteaduses liigitavad teadlased kõneaktid nendesse kategooriatesse lähtuvalt nende mõjust keskkonnale. Mõisteid illocutionary ja perlocutionary act kasutas esmakordselt John L. Austin, kes avaldas 1860. aastatel mõjuka keeleteaduse raamatu “Kuidas teha asju sõnadega”. John R. Searle ühendas hiljem Austini ja teiste selle valdkonna teadlaste ideed suuremaks teooriaks. Ta tutvustas ka eessõnalise akti mõistet.
Enne neid kaasaegseid uurijaid ulatus inimeste huvi kõneaktide vastu Aristoteleseni. Omal ajal uskus kreeka filosoof ainult nende väidete tähtsusesse, mis käsitlevad tõde või fakti. Ta ei uskunud, et muul kõnetoimingul, nagu küsimusel või käsklusel, oleks mingit tähtsust.
See muutus 18. sajandil Šoti filosoofi Thomas Reidiga. Ta mõistis, et keel ei koosne ainult faktiväidetest, vaid ka teoreetilistest elementidest, nagu lubadused, käsud või hoiatused. Reid uskus ka, et mõned keelelised struktuurid on ühised kõikidele keeltele ja tulenevad tegelikult inimmõistuse universaalsest mõtteviisist.
Vaatamata Reidi teooriale, et kõik inimesed mõtlevad ühtemoodi, on sellest ajast alates ilmnenud, et probleemid võivad tekkida siis, kui inimesed proovivad kõnetoiminguid sooritada võõrkeeles. Mõned kõneaktid võivad sisaldada idiomaatilisi väljendeid, mis erinevad emakeeles kasutatavatest väljenditest. Erinevate kultuuride erinevad sotsiaalsed kokkulepped võivad teatud olukordades nõuda ka erinevaid kõneakte.