Kehaväline membraani hapnikuga varustamine ehk ECMO on viis südame ja kopsude toetamiseks raskelt haigetel inimestel. Seda kasutatakse kõige sagedamini lastel, kuid seda saab kasutada ka täiskasvanutel. Dr. Robert Bartlett Michigani Ülikooli haiglast kohandas ECMO-d südame-kopsu ümbersõidumasinate põhjal 1970. aastatel ja erinevalt möödaviigist saab seda kasutada pikema aja jooksul, kuigi pikemat kasutamist seostatakse suuremate tüsistustega.
Kehaväline membraani hapnikuga varustamine tähendab seda, et veri ringleb väljaspool keha ECMO-masinasse. Masin toidab verd läbi nn hapnikuga varustamise membraani, mida võib nimetada ka tehiskopsuks, mis lisab hapnikku verre tagasi. Samuti peab ECMO masin hoidma verd sobival temperatuuril, et mitte tagasi voolates keha maha jahutada. Kõikidel juhtudel rikastub “sinine veri” või veri, millel on hapnik, ja naaseb “punase vere” või hapnikurikka verena.
Kehavälist membraani hapnikuga varustamist on kahte tüüpi ja neid nimetatakse venoarteriaalseks ja venovenoosseks (VA ja VV). VA ECMO eemaldab veenist vere ja suunab selle tagasi arterisse, möödudes südamest. See toetab südant ja kopse. VV ECMO eemaldab veenist verd ja suunab selle tagasi veeni ning seda kasutatakse enamasti siis, kui kahjustatud on ainult kopsud. Mõlema tüübi puhul võivad inimesed näha keha külge kinnitatud kahte kateetrit või kanüüli, millest üks eemaldab verd ja teine annab selle tagasi.
Kehavälise membraani hapnikuga varustamise kasutamist võib julgustada paljudel juhtudel. Mõned põhjused, miks seda võidakse kasutada, on kopsude tõsine kahjustus, südame-/kopsu siirdamise, südamesiirdamise või südameoperatsiooni ootamine, kopsude ebaküpsus, mekooniumi aspiratsiooni sündroom ja pneumotooraks. Päevade arv, mille inimene võib ECMO-le kulutada, on erinev ja võib sõltuda ka sellest, kas inimesed ravi taluvad.
ECMO riskid hõlmavad tugevat verejooksu või verehüüvete teket. Selleks, et veri masinas ei hüübiks, tuleb kasutada antikoagulanti hepariini. Selline kasutamine, eriti väga väikeste laste puhul, suurendab ajuverejooksu riski. Seetõttu, kuigi ECMO-d peetakse tõhusaks raviks, peetakse seda ka viimase abinõuna.
Kõrgelt koolitatud perfusioonispetsialistid jälgivad hoolikalt ECMO-masinatega töötavaid inimesi. Igas haiglas ei ole neid masinaid saadaval, sest neid saab kasutada ainult siis, kui on olemas perfusioonispetsialist, kes neid opereerib ja veendub, et patsient ravi talub. ECMO-ravi on kõige levinum kolmanda taseme asutustes.
Kuigi kehavälist membraani hapnikuga varustamist võib pidada heaks asjaks, mis võib teatud haigusseisundite korral suurendada ellujäämise määra, ei võeta seda alati entusiastlikult vastu, eriti vanemad, kelle vastsündinuid seda läbivad. ECMO-ravi on raske vanematele, kes ei pruugi mitu päeva oma lapsi süles hoida ega toita. Siiski võivad nad oma vastsündinuid või väikelapsi puudutada, silitada ja nendega rääkida ning see on väga julgustav.