Mõiste keelepoliitika viitab kõigile viisidele, kuidas keelt saab kasutada inimeste juhtimise, võimu saavutamise ja erihuvide edendamise hoovana. Näiteks on paljudes riikides ametlik keel ja sisserändajatelt eeldatakse sageli selle keele oskust. Keelepoliitikat demonstreerib ka viis, et teatud sõnad lähevad soosingust välja ja muutuvad “poliitiliselt ebakorrektseks”. Kui inimene kasutab neid aegunud sõnu, võidakse teda vaadelda kui fantastilist või vähemalt valgustamatut. Mõned sõnad, mis viitavad rassile, soole, päritolule või seksuaalsele sättumusele, võivad olla inimestele emotsionaalse kahju tekitamiseks.
Poliitikutel on keelepoliitikas oma eriline keel. Sageli kasutavad nad ebamäärast sõnastust ja eufemisme. Näiteks võib poliitik kasutada fraasi „meie esivanemate ohvrid”, et mõjutada valijaid sõda toetama. Vihase tujude leevendamiseks võiks ta maksutõstmise teemalises kõnes rääkida “meie rahva teenimisest”.
Vahel pole poliitikute keel nii ebamäärane. “See on majandus, loll,” kõlas Bill Clintoni rallihüüd oma esimesel USA presidendiks kandideerimisel. Clintoni kampaaniastrateeg James Carville tuli välja loosungiga, mille eesmärk oli kurjata poliitilisi rivaale, et nad ei tegele majandusprobleemidega.
Riigid määravad ametlikud keeled, et lihtsustada valitsuse toiminguid, õigusküsimusi, tervist, ohutust ja muud ühiskondlikku suhtlust. Inimesed, kes ei räägi ametlikku või tunnustatud keelt, võivad jääda kõrvale. Neil võib olla raskusi uue koduga kohanemisega ja raskem leida tööd – eriti hästi tasustatud töökohti. USA-s pakutakse inglise keele teise keelena (ESL) kursusi. Üllataval kombel pole USA-l ametlikku keelt, kuigi inglise keel on de facto keel.
Sõnad on keelepoliitikas sageli probleemiks, kui rääkida soost, rassist, päritolust ja seksuaalsest eelistusest. Mõned neist sõnadest võivad vananeda. Kui inimene ei ole sellest teadlik, ei peeta teda “poliitiliselt korrektseks”. Näiteks USA-s nimetatakse naisi “tibudeks” või aasialasi “idamaadeks”.
Levinud ütlus: “Kipid ja kivid võivad mu luid murda, aga sõnad ei tee mulle kunagi haiget” tuleks vihakõne valguses uuesti läbi mõelda. Vihakõnet võib defineerida kui halvustavate sõnade või epiteetide kasutamist, mille eesmärk on tekitada emotsionaalset segadust või kahju. Sõnadel on tõepoolest vägi, mis põhineb kõneleja emotsioonidel ja kavatsustel.