Kanneri sündroomi tunnustas esmakordselt 1943. aastal Johns Hopkinsi haigla arst, kes nimetas sündroomi varajaseks infantiilseks autismiks. Autism kuulub neuropsühhiaatriliste diagnooside rühma, mida nimetatakse levinud arenguhäireteks ja mis hõlmavad nii Aspergeri sündroomi kui ka Retti sündroomi. Kanneri sündroomiga imikutel ja lastel võib varakult ilmneda suhtlemis- ja sotsiaalsete oskuste puudumine või nad võivad areneda normaalselt, et taanduda tagasitõmbumiseks. Sümptomid on patsienditi erinevad, nagu ka ravi, mis üldiselt hõlmab meetodeid suhtlemis- ja sotsiaalsete oskuste parandamiseks, kasutades lapse erihuve ja positiivset tugevdamist.
Mõned lapsed pärivad Kanneri sündroomi, omandades geneetilise defekti. Teadlased väidavad, et sündroomi võivad soodustada paljud tegurid, sealhulgas keskkonnatingimused või immuunsüsteem või ainevahetushäired. Teadlased usuvad ka, et mineraalide ja vitamiinide puudus või toiduallergia võivad põhjustada sümptomeid. Autistlikud sümptomid võivad tekkida ka muude neuroloogiliste häirete tõttu.
Kanneri sündroomiga seotud sümptomid ilmnevad mõnikord varases lapsepõlves. Imikud võivad vältida silmsidet, ei reageeri heli- või verbaalsele stimulatsioonile ega häält, mistõttu vanemad mõtlevad, kas laps on kurt. Sündroomiga imikud ei reageeri sageli teiste näoilmetele ja jäävad sageli ise ilmetuks. Spetsialistid võivad haigusseisundit diagnoosida juba 18 kuu vanustel imikutel.
Kanneri sündroomiga väikelapsed ei pruugi keelt kasutada ja neil võib olla raskusi sõnade lauseteks ühendamisega. Noored ei kasuta ka žeste, näiteks osutamist, et näidata vajadusi või soove. Mõjutatud lastel on mänguasjadega mängides tavaliselt ainulaadsed omadused. Selle asemel, et mängida mängides uudishimu või kujutlusvõimet, on nad lummatud mänguasja eriomadustest. Kanneri sündroomiga lapsed võivad tunduda rahulolevana mänguauto rataste pideva keerutamisega või mänguasjade korduva ritta seadmisega.
Korduv käitumine on Kanneri sündroomi tavalised sümptomid. Noored võivad pidevalt edasi-tagasi õõtsuda või teha korduvaid käeliigutusi. Samuti võivad nad end peaga peksa või laksu anda. Need lapsed hoiavad sageli omaette ega tundu olevat huvitatud oma keskkonnas olevate inimeste või asjadega suhtlemisest. Mõnel tekib heli suhtes ülitundlikkus ja nad võivad telefonihelinat või äikese mürinat kuuldes nutta või kartma hakata.
Mõjutatud lastel võivad tekkida ka muud sensoorsed tundlikkuse häired, mis hõlmavad lõhna, maitset ja puudutust. Mõned lõhnad või maitsed võivad neile tunduda eriti solvavad või keelduda teatud rõivaeseme kandmisest selle enesetunde tõttu. Vanematel Kanneri sündroomiga lastel võib esineda õpiraskusi või erineva raskusastmega vaimne alaareng.