Biomehaanika on liikumisteadus, mis uurib liikumispõhimõtete ja -tehnikate rakendamist mis tahes elusorganismi struktuurides ja funktsioonides. Tegevuse biomehaanilist analüüsi kasutatakse sageli õige tehnika selgitamiseks ja see võib toimida selle konkreetse tegevuse juhisena. Jooksutegevusele rakendatuna uurib biomehaanika keha liikumist ja korduva maapinnaga kokkupuute mõjusid kehale. Jooksmise biomehaanikat kasutatakse sageli jooksja efektiivsuse tõstmiseks ja vigastuste võimaluse vähendamiseks.
Jooksmise biomehaanika uurimiseks jaotatakse jooksutsükkel tavaliselt faasideks. Esimeses faasis puutub üks jalg maapinnaga kokku ja teine jalg liigub edasi. Sellele järgneb faas, kus mõlemad jalad on maast lahti. Seejärel puutub teine jalg maapinnaga kokku ja esimene jalg jätkab kõikumist. Järgmine faas, kus mõlemad jalad on maast lahti, järgneb enne tsükli uuesti algust.
Jooksmisel on käte ja jalgade tegevus tavaliselt sünkroniseeritud, vastaskäe ja -jalg liiguvad samaaegselt edasi. Enamasti hoitakse käed madalal ja lõdvestunud. Käed on tavaliselt painutatud umbes 90-kraadise nurga all ja jäävad lõdvaks, võimaldades nurkadel kummaski suunas veidi liikuda.
Jooksu biomehaanika näitab, et puusad, põlved ja pahkluud annavad jooksmise jaoks suurema osa tõukejõust. Need liigesed painduvad, kui jalg puutub kokku maapinnaga, et pehmendada maandumist. Kui jooksja eemaldub, ulatuvad need liigendid välja, et anda edasiliikumiseks vajalik tõukejõud.
Paljud jooksjad maanduvad nn kannalöögiga, mis tähendab, et kand on jala esimene osa, mis igal sammul maaga kokku puutub. See võib avaldada liigset survet pahkluudele, põlvedele ja puusadele. Jooksmise biomehaanikat uurivad teadlased ja teadlased on leidnud, et jooksjatel on tõhusam maanduda jalapallidele, mida sageli nimetatakse löögiks jala keskel. Jala keskosa löök kipub vähendama stressi, mida jooksmine tekitab põlvedele, ja vähendab survet, mida jooksmine avaldab puusadele ja pahkluudele.
Enamik jooksuvigastusi tekivad alajäsemetel faasis, mil jalg puutub kokku maapinnaga ning hüppe- ja põlveliigesed on oma suurimas paindepunktis. Vähendades liigestele avaldatavat pinget jooksutsükli kõikides faasides, eriti maapinnaga kokkupuutel, on jooksjatel väiksem tõenäosus saada ülekoormuse tõttu vigastusi. Jooksmise õiget biomehaanikat kasutades saab inimene vähendada oma vigastuste tõenäosust jooksmise ajal.