Inflatsioonimaks on majanduslike kannatuste suurus, mis tekib siis, kui teatud tüüpi ekspansiivse rahapoliitika elluviimine põhjustab raha ja raha ekvivalentide väärtuse vähenemise. Sellise olukorra tulemuseks on varjatud maks, mis vähendab tõhusalt tarbijate ostujõudu, eriti nende, kes kipuvad hoidma suuremat osa oma sissetulekust sularahas. Kuni turg uue poliitikaga kohandub, jääb see ostujõud mõnevõrra tagasihoidlikuks ja võib põhjustada raskusi paljudes leibkondades, eriti nendes, mis on seotud madalama ja madalama majandusklassiga.
Uute rahapoliitikate rakendamine toimub tavaliselt vahendina majanduse liigutamiseks suunas, mis on pikas perspektiivis eeldatavasti kõigi huvides. Selle uue poliitika algstaadiumis kannatavad teatud majandusrühmad tõenäoliselt rohkem kui teised. Need kannatused, mida identifitseeritakse inflatsioonimaksuna või regressiivse tarbimismaksuna, ei ole maks selles mõttes, et maksuamet hindab mingi summa, mis tuleb sellele asutusele edastada. Selle asemel kirjeldab inflatsioonimaks uue poliitika mõju teatud tarbijarühmadele, kes leiavad, et nende sularahavara on uue majanduskliima tõttu pinges või maksustatud.
Inflatsioonimaks kipub kujunema siis, kui valitsus kasutab majanduslike muutuste esilekutsumiseks protsessi, mida nimetatakse seignorage’iks. Selle stsenaariumi korral suurendavad keskpangad pangatähtede trükkimist ja annavad esimeste sammudena lisakrediiti majanduse ebasoodsa trendi tagasipööramisel. Kui turg nendele muutustele reageerib, hakkab tekkima inflatsioon. See inflatsioon vähendab seejärel sularaha ostujõudu teatud aja jooksul, kuni sissetulekute tase on kohandatud ja tarbijate üldine ostujõud taastub. Tavaliselt jälgitakse, kuidas seda strateegiat täpselt kasutatakse, kuna trendi liiga kaua jätkamine võib viia majandustingimuste loomiseni, mis on halvemad kui olukord, mida valitsus üritas muuta.
Kuigi on erandeid, mõjutab uue poliitika rakendamine kõige tõenäolisemalt tarbijaid, kes kasutavad majapidamiskulude haldamisel sularaha ja sularahavarasid. See hõlmab tavaliselt olulisi tarbijasegmente, kelle sissetulekutaset peetakse paljudes lääneriikides madalaks või madalamaks keskklassiks. Seevastu ülemises kesk- ja kõrgemas majandusklassis olevad tarbijad loodavad oma majandusliku stabiilsuse tagamiseks vähem raha ja sularahavarasid ning uus rahapoliitika ei mõjuta neid nii tõsiselt, mistõttu nende ostujõule langeb inflatsioonimaks.