Hering-Breueri refleks on refleks, mis reguleerib hingamissagedust. See on seotud ka südame löögisagedusega, kuna närvisüsteemi kaudu selle refleksiga seotud signaalid saadetakse mööda samu radu, mis reguleerivad südame löögisagedust. Hering-Breueri refleks toimib erinevate liikide vahel veidi erineval viisil ja esineb sünnist saati, et organismid saaksid iseseisvalt hingata. Seda refleksi on põhjalikult uuritud inimestel ja loomadel, kes ei ole inimesed, et saada rohkem teavet selle toimimise ja tingimuste kohta, mille korral see võib kahjustada.
Selle refleksi esmane eesmärk on piirata kopsude ülepaisumise võimalust. Hingamissüsteemi retseptorid, mida nimetatakse kopsu venitusretseptoriteks, jälgivad kopse, kui need hakkavad laienema, kui keegi hingab. Kui need retseptorid tuvastavad, et kopsud on piisavalt pumbatud, saadavad nad signaali, mis käivitab väljahingamise. Need retseptorid löövad sisse ka väljahingamise lõpus, et stimuleerida teist sissehingamist.
See refleks on saanud nime teadlaste Josef Breueri ja Karl Ewald Konstantin Heringi järgi, kes dokumenteerisid refleksi 1800. aastate lõpus anesteesia all olevaid loomi uurides. Nad näitasid, et nad võivad tekitada apnoe ehk hingamise seiskumise, hoides kopse ülepaisutatuna. Seda on dokumenteeritud ka inimestel, muutes Hering-Breueri refleksi murettekitavaks anestesioloogide seas, kes peavad säilitama operatsioonis õige gaasisegu ja -mahu, et tagada patsientidele vajalik hapnik ilma kopse kahjustamata.
Kui keegi asetatakse hingamisaparaadile, kuna tal on hingamisraskused, tuleb olla ettevaatlik, et vältida kopsude ületäitumist, sest patsiendi Hering-Breueri refleks ei saa hingamisteid reguleerida, kuna ventilaator teeb hingamise patsiendi eest. Ventilaatorit saab programmeerida reguleerima patsiendi kopsudesse surutava õhu mahtu ja hingetõmmete sagedust, saavutades tasakaalu, mis varustab patsienti hapnikuga, hoides samal ajal kopse ohutuna.
Hering-Breueri refleksis osalevad nii vagusnärv kui ka ajupiirkond, mida tuntakse sillana. Nende piirkondade kahjustused võivad põhjustada hingamise rütmihäireid, kuna hingamissüsteem ei ole enam võimeline normaalselt toimima. See võib olla murettekitav insultide ja muude närvisüsteemi vigastuste korral ning teatud keemilised ühendid võivad avaldada nendele närvisüsteemi piirkondadele depressiivset mõju, põhjustades hingamisraskusi.