Gummikarud on väikesed, tarretise tekstuuriga, poolläbipaistvad kommid, mida müüakse lahtiselt ja pakendites. Need leiutas Saksa kommifirma omanik Hans Riegel, kes alustas 1920. aastatel Saksamaal asuvas tootmistehases oma äri Haribo. 1922. aastal lõi Riegel puuviljakummist karukujulise kommi, mida ta nimetas Tantsivaks karuks. See toode sai populaarseks ja sai hiljem tuntuks kui Haribo Gold-Bear. 1950. aastatel leiutas Riegel kummikaru ja tänapäeval on need magusad, kummitaolised väikesed kommikarud saadaval kogu maailmas.
1980. aastate alguses hakkas USA-s Haribo kummikarusid tootma ja need kommid said kiiresti Ameerika lemmikuks. Selged on ananassimaitselised, punased aga marjamaitselised. Kommid on tavaliselt alati puuviljamaitselised ja apelsin maitseb nagu apelsin, kollane sidruni ja roheline nagu laim.
Gummibar või Gummibarachen tähendab saksa keeles “väikesi kummikarusid” ja need kommid saavad tavaliselt oma kummise tekstuuri želatiinist. Kuna želatiini valmistatakse sageli loomakontidest, ei sobi need taimetoitlastele ja veganitele. Tavaliselt kasutatakse želatiini tootmiseks sea- või lehmaluid, nii et need, kes usulistel või muudel põhjustel üht või mõlemat neist loomadest ei tarbi, ei soovi neid ka süüa. Siiski on mitu kaubamärki, mis on valmistatud želatiini asemel mitteloomsetest toodetest, nagu pektiin või tärklis, nii et murelikud ostjad peaksid koostisosi hoolikalt läbi lugema.
Tärklisega valmistatud kommid ei kipu olema nii nätsked või kummimaised kui želatiinitüübid. Berliini juudi muuseumis on müügiautomaat, mis sisaldab koššerversiooni. Haribo’s Gummi Bearsi populaarsus tõi kaasa selle, et paljud teised kommitootjad valmistasid sarnaseid kummikomme, näiteks puuvilja- ja loomasorte, aga ka koolapudeli kujundeid. Trolli firma Gummi Worms, mida esmakordselt turustati 1981. aastal, saavutas tohutu edu. Hapud kummilise tekstuuriga kommid on originaalse magusa karu teine populaarne variant ning hapu maitse loomiseks kasutatakse sageli happelist koostisosa, näiteks fumaarhapet.