Söögitoru on teine sõna selgroogsete seedesüsteemi osa kohta, mida tuntakse söögitoruna, lihaste kanalit, mida mööda toit ja vedelikud liiguvad suust makku. Sõna söögitoru kasutatakse enamasti loomade, mitte inimeste puhul, kuigi seda kasutatakse endiselt inimese kõri või söögitoru kirjeldamiseks. “Gullet” pärineb ladinakeelsest sõnast gula, mis tähendab “kõri”.
Söögitoru mängib selgroogsete loomade seedesüsteemis olulist rolli, kuigi funktsionaalselt on see üsna lihtne. Elund algab suuõõne tagaosast neelu taga. Sealt moodustab see pika, enamasti sirge toru, mis liigub mööda kaela ja rindkere ning läbi diafragma, enne kui see ühendub maoga. Muudel selgroogsetel peale kalade kulgeb söögitoru kurgus paralleelselt hingetoruga ehk hingetoruga, mis viib kopsudesse.
Söögitoru ülemist ja alumist otsa hoiavad tavaliselt tihedalt suletuna lihased, mida nimetatakse sulgurlihaseks. Need sulgurlihased avanevad, kui selgroogne neelab, võimaldades toidu, vedeliku ja sülje läbimist. Seeria kontrollitud vöötlihaste kontraktsioone liigutab seejärel süstemaatiliselt söögitoru sisu makku. Lihaste liikumine on tahtmatu ja jääb organismile enamasti täiesti märkamatuks, välja arvatud juhul, kui allaneelatud ese on ebamugavalt suur, kuum, külm või karedate servadega. Pärast seda, kui söögitoru sisu on jõudnud makku, sulgub alumine sulgurlihas, et vältida maosisu naasmist söögitorusse või suhu.
Probleemid võivad tekkida söögitorus, tavaliselt siis, kui söögitoru alumine sulgurlihas ei sulgu korralikult. Maohapped võivad valguda tagasi söögitorusse. See võib põhjustada põletustunnet, mida nimetatakse refluksiks või kõrvetised.
Kui maohapped liiguvad söögitorus piisavalt kaugele, et neid maitsestada, nimetatakse seda tunnet happelise seedehäireks. Mõlemad kogemused on üsna tavalised, kuid iganädalased juhtumid viitavad mõnikord tõsisemale probleemile. Esineda võib ka söögitoruvähki, mida nimetatakse ka söögitoruvähiks. Juhtudel, kui söögitoru tuleb eemaldada, saab enamik inimesi siiski ilma selleta hakkama.