Rohelise puupüütoni Morelia viridise avastas loodusloomuuseumi direktor Hermann Schlegel esmakordselt 1872. aastal Indoneesia Aru saartelt ning ta asustab ka teisi lähedalasuvaid saari, välja arvatud Bismarcki saarestik, Uus-Guinea ja osa Austraaliast. Roheline puupüüton kuulub sugukonda Boidae, kuhu kuuluvad boad ja püütonid, ning perekonda Morelia, kuhu kuulub 11 liiki vaippüütoneid. Python pärineb müütilise mao kreekakeelsest nimest, mille kreeka jumal Apollo tappis.
Viridis tähendab “rohelist” ja rohelise puupüütoni on selle värvi järgi lihtne ära tunda. Selle levila on peamiselt troopilistes vihmametsades ja madalatel mägistel. See on peamiselt puud. Täiskasvanud isendid on tavaliselt 4.5–6 jalga (1.4–1.8 meetrit), kuigi on teada, et nende pikkus ulatub 7.1 meetrini. Emased kipuvad olema isastest suuremad.
Looduses on rohelise puupüütoni keskmine eluiga 3.4 aastat, isendid elasid teadaolevalt umbes 12-aastaseks. Vangistuses on nad elanud kuni 20 aastat. 2007. aasta seisuga ei olnud looduses paaritumissüsteemi kunagi nähtud. Teatavasti munetakse aga sidurid oktoobris ja emad hauduvad oma mune umbes 50 päeva. Munad munetakse kuni 30-pealistes sidurites ja koorunud poegad on umbes 11–14 cm (28–36 tolli) pikad. Noored on kollased või punased, kuid punast sorti leidub ainult Uus-Guineas.
Roheline puupüüton on lihasööja. Noor roheline puupüüton on ööpäevane ja sööb päeval aktiivset saaki, sageli sisalikke, gekosid ja skinke. Täiskasvanud söövad imetajaid ja linde ning on öised, kusjuures muutus tuleneb nende noorusliku värvuse muutumisest roheliseks.
Rohelise puupüütoni röövloomade hulka kuuluvad ööpäevased röövlinnud, nagu harpooniakotkad, ja muud linnud, nagu rüblik öökull ja must lihulind. Nende saagiks on ka mangroovide monitor, teatud tüüpi sisalik, ja kaks imetajat: Uus-Guinea quoll, kukkurloom ja dingo, hundi sugulane. Selle värvus aitab rohelisel puupüütonil peituda võrastiku lehtede vahele.