Gooti muusika arenes välja keskajal ja oli keerulisem kui sellele eelnenud muusikavormid, kuid kasutati vähem instrumentatsiooni kui sellele järgnenud. See muusikastiil on suures osas koorimuusika ja seda praktiseeriti kõige kuulsamalt Pariisis ja piirkondades, mis on selle linnaga tihedalt kokku puutunud. Nii muusikaline struktuur kui ka noodikiri muutusid sel perioodil formaalsemaks ja korrapärasemaks. Viimastel aastatel on terminit “gooti muusika” kasutatud teatud moodsa muusika subkultuuri märgistamiseks, mis on mingil määral inspireeritud 19. sajandi gooti romanssidest.
Varakeskaegne muusika oli väga lihtne ja sisaldas sageli ainult ühte vokaalpartii. Seda osa laulsid üldiselt kõik hääled ühes kooris. Selle perioodi levimuusika oli tõenäoliselt mõnevõrra mitmekesisem, kuid selle perioodi levimuusika plaadid sisuliselt puuduvad.
Üldine rahu ja heaolu taseme tõus Euroopas võimaldas pühendada rohkem vaba aega ja ressursse tegevustele, mis polnud lihtsaks ellujäämiseks hädavajalikud. See tõi kaasa kõigi kunstide õitsengu aastate jooksul enne musta katku saabumist. Usuelus tähendas suurem õitseng uhkemate katedraalide loomist ja võimalust toetada suuremaid religioossete meeste ja naiste rühmitusi religioosse kunsti ja muusika tootmisel.
Selle uue õitsengu üks keskus oli Pariis. Sel perioodil alustati Pariisi Notre Dame’i katedraaliga, töö algas 1160. aastatel. Eelmise ajastu romaani kunst asendus uue katedraali gooti hiilgusega. Samad mõjutused viisid ka gooti muusika tekkeni.
Uus gooti muusika kasutas enamikus teostes harmooniat. Erinevad lauljate rühmad, sageli jagatud hääleulatuse järgi, laulsid igaüks erinevaid osi. Need osad sulandusid kokku, moodustades uue ja keerukama muusikastiili.
Sel perioodil tekkis uus noodisüsteem. Teatud muusikarežiimid võeti lääne muusika standardvormidena kasutusele. Need põhinesid lõdvalt luulest võetud rütmilistel struktuuridel. Gooti muusika arhetüüpilises prantsuse vormis kasutati kuut standardrežiimi.
Hilisemad kunstnikud vaatasid gooti perioodile tagasi ja kaldusid nägema seda pigem tumedalt salapärase ajastuna, mitte kasvu ja dünaamilisuse perioodina. 19. sajandil olid levinud gooti romansid ning nende teoste tume ja sünge toon inspireeris omakorda mõnda moodsa gooti muusika eest vastutavat muusikut.
Sellel muusikalisel subkultuuril pole algse gooti muusikaga sisuliselt midagi ühist. See kipub sisaldama tumedaid ja melanhoolseid sõnu, mida saadab muusika, mis ulatub minimaalsest ja atmosfäärilisest tugevate elektrooniliste tantsubiitideni. Ainus ühine joon nende kahe gooti muusika versiooni vahel on romantismiajastu kunstnike poolt.