Glabella on meditsiiniline termin, mida antakse inimese peas olevale ruumile, mis asub nina kohal ja kulmude vahel. See pea piirkond asub kolju eesmise luu kohal ja ühendab kahte struktuuri, mida tuntakse pealisharjadena. Sõna glabella tõlgitakse ladina keelest “sile”. Seda seetõttu, et see piirkond kipub olema karvutu.
Ülavõlvikuid, mis on omavahel ühendatud glabellaga, nimetatakse ka ülavõlvideks. Need struktuurid on eesmise luu silmapaistvad kõrgused. Inimestel on need kaared meestel rohkem väljendunud ja silmatorkavamad kui naistel. Huvitaval kombel on see omadus ahvidel isegi rohkem väljendunud kui inimestel.
Glabella muutub oluliseks, kui meditsiinitöötaja testib patsienti selliste seisundite suhtes nagu dehüdratsioon. Naha turgorit ehk survet ja pinget saab mõõta glabella abil. See test mõõdab raku sisu rõhku. See rõhk väheneb, kui inimene on dehüdreeritud. Dehüdratsioon põhjustab selle piirkonna kärbumist ja hakkab kortsutama.
Glabellar-refleksi, mida nimetatakse ka glabellar-kopi märgiks, mõõdetakse ka glabellari juurest. See on üks refleksidest, mida peetakse primitiivseks refleksiks või vastsündinutel esinevaks refleksiks, mis täiskasvanueas kaob. Mõned haigusseisundid, nagu tserebraalparalüüs, võivad põhjustada nende reflekside püsimist vanemas lapsepõlves või isegi täiskasvanueas. Muud haigusseisundid, sealhulgas insult, ajutrauma ja dementsus, võivad mõnikord põhjustada nende primitiivsete reflekside taastumist täiskasvanueas.
Glabella refleksi testitakse koputades glabella asukohas laubale. Esimesed paar puudutust sellele alale panevad patsiendi silmi pilgutama. Kui vilkumine jätkub pärast esimest puudutust, peetakse seda ebanormaalseks reaktsiooniks. Selle ebanormaalse vastuse kliiniline nimetus on Myersoni märk. See reaktsioon on eriti levinud Parkinsoni tõve varases staadiumis.
Lisaks Parkinsoni tõvele võivad dementsuse varased staadiumid mõnikord põhjustada ebanormaalset glabella refleksi. Ka teised progresseeruvad neuroloogilised seisundid võivad glabella koputamisel põhjustada Myersoni tunnust. Kõigist neuroloogiliste funktsioonide muutustest on oluline teavitada meditsiinitöötajat, et saaks läbi viia nõuetekohase testimise. Neuroloogiliste häirete varajane avastamine võib aidata patsiendil parandada üldist elukvaliteeti.