Mis on Federal National Mortgage Association?

Föderaalne riiklik hüpoteeklaenuühing, kõnekeeles Fannie Mae või FNMA, on Ameerika Ühendriikides Kongressi poolt volitatud valitsuse toetatud hüpoteeklaenu andev ettevõte. Federal National Mortgage Associationi peamine eesmärk on tagada, et USA koduostjatel oleks juurdepääs taskukohastele hüpoteeklaenu intressimääradele. Ühistu ise ei väljasta hüpoteeke, vaid ostab ja kinnitab pankadest olemasolevaid hüpoteeke, mis vabastab pankadele raha laenamise jätkamiseks. Ühendus loodi 1938. aastal suure depressiooni ajal täielikult valitsusele kuuluva üksusena. Selle juhtkonnas ja omandistruktuuris on sellest ajast saadik toimunud mitmeid muudatusi: see oli kunagi täiesti iseseisev, kuid alates 2010. aastast kuulus see valitsuse konservatooriumi.

Alates Federal National Mortgage Associationi loomisest on hüpoteegid üldiselt olnud Ameerika peredele kättesaadavamad ja taskukohasemad. Ühing on teinud selle võimalikuks, toetades ja tagades ühepere-, mitmepere- ja kapitalihüpoteeke pankadest üle kogu riigi. Sisuliselt ostab ühistu laenud, mida pangad on tarbijatele juba teinud. See annab pankadele rohkem raha uutele koduostjatele laenu andmiseks ning katab laenud ühistu intressimaksete ja põhitagatistega.

Ühendus kuulus 1938. aastal asutamisel föderaalsele riigile. Sel ajal toetas valitsus ise ühingu ostetud hüpoteeke. Mitu aastat hiljem, 1968. aastal, jagunes ühing kaheks. Uus Föderaalne Riiklik Hüpoteeklaenuühing loodi eraõigusliku, aktsionäride omanduses oleva üksusena ja valitsuse riiklik hüpoteegiühendus loodi täielikult valitsusorganisatsioonina, mille ülesandeks oli peamiselt föderaalselt kindlustatud laenuprogrammide toetamine. Valitsuse riiklikku hüpoteegiühingut nimetatakse sageli Ginnie Maeks.

Kolmas mängija astus areenile 1970. aastal, kui Kongress andis loa asutada Federal Home Loan Mortgage Corporation, mida tavaliselt tuntakse Freddie Macina, et peegeldada ja konkureerida Federal National Mortgage Associationiga. Idee seisnes selles, et kaks sõltumatut hüpoteeklaenuandjat, kellel on valitsuse vastutus, loovad turul terve konkurentsi ja aitaksid stabiliseerida taskukohaste eluaseme- ja eluasemelaenude kättesaadavust kogu Ameerika Ühendriikides. Federal National Mortgage Association on alati olnud suurem kui Federal Home Loan Mortgage Corporation, kuid ootuspäraselt on need kaks turul konkurendid.

Kuigi mõlemad üksused olid sõltumatud, pidid nad tegutsema rangete laenuparameetrite raames. Kõige tähtsam on see, et ühingud saavad osta ja garanteerida ainult “nõuetekohaseid” laene. Selle, kas laenu peetakse „nõuetekohaseks”, määrab föderaalse elamumajanduse järelevalve amet. Arvestus keskendub üldiselt laenuvõtja krediidiajaloole, laenu kestusele ja õigeaegse tagasimaksmise tõenäosusele. Esialgu pidi laen olema suhteliselt range ja turvaline, et nõuetele vastavaks tunnistada. 2003. aasta poole liikudes standard aga lõdvenes.

Seistes silmitsi kasvava konkurentsiga kolmandatest osapooltest laenuandjate poolt, kes pikendasid märkimisväärseid hüpoteeke ja laene väikese, kui üldse, allapoole, lubati Federal National Mortgage Associationil ja Federal Home Loan Mortgage Corporationil aktsepteerida sarnaseid laene nõuetele vastavatena. 2004. aastal algas kõrge riskitasemega hüpoteeklaenude kriis Ameerika Ühendriikides. Selles kriisis ei suutnud laenuvõtjad üha enam oma hüpoteeklaene maksta ja nad hakkasid võlgu jääma. Laenu andvad pangad vaatasid omakorda ühenduste poole, et nad oma tagatised tasuksid. Maksehäirete maht ja garantiimaksete hulk ähvardas ühinguid lõhkuda. 2008. aastal sekkus föderaalvalitsus taas, määrates nii Föderaalse Riikliku Hüpoteeklaenu Assotsiatsiooni kui ka Föderaalse Kodulaenu Hüpoteegikorporatsiooni valitsuse konservaatorisse.

Konservatiivsus on nagu pääste selles mõttes, et föderaalvalitsus on lubanud kasutada maksudollareid, et aidata ühendustel teha tagasimakseid, mida nad ei saa endale lubada. Nii saavad ühingud oma suurele rahalisele kahjule vaatamata äritegevust jätkata. Alates 2010. aastast jäävad ühendused iseseisvaks; konservatuur mõjutab mõningaid nende finantsotsuseid, kuid see ei maksa neile nende autonoomiat.