Inimese anatoomias on emakakaela piirkond lülisamba ülemine osa, mis algab otse kolju all ja lõpeb rindkere lülisamba ülaosas. Selle piirkonna moodustavad seitse selgroolüli ja neid eraldavad kettad, mis on ühiselt nimetatud ladinakeelse sõna emakakael ehk kael järgi. Need selgroolülid, tähistusega C1 kuni C7, on tagurpidi C-kujulised, moodustades lordoosse kõvera. Lülisamba nimmeosa moodustab sarnase kõveruse, samas kui lülisamba rindkere ja ristluu piirkond moodustavad küfootilised kõverad. Just selline vastandlike kõverate konfiguratsioon aitab jaotada selgroogu pidevalt pommitavat mehaanilist pinget.
Mis on kaasas
Piirkonda tervikuna võib mõnikord pidada kaelaks ja torso ülaosaks, vähemalt mis puudutab selgroogu. Sellisena koosneb see mitmest olulisest komponendist: näiteks sidemed, lihased ja liigesed. Ka närvisüsteem mängib olulist rolli. Kõigil lihastel ja liigestel pole mitte ainult närvilõpmeid, vaid ka selgroog on läbipääs ja kaitsekesta paljudele keha suurimatele närvidele ning toimib perifeerse närvisüsteemi sõlmpunktina.
Selgroolülide tuvastamine
Emakakaela piirkonna selgroolülid erinevad ülejäänud selgroolülidest selle poolest, et igal neist on avad vere transportimiseks ajju. Oluline on see, et kaks esimest selgroolüli on teistest selgroolülidest erineva kujuga. Kõige esimene ehk C1 selgroolüli toetab pea raskust ning võimaldab painutada ja sirutada. Seda esimest selgroolüli nimetatakse mõnikord ka atlase selgroolüliks, mis sai nime kreeka mütoloogia titaani järgi, kes hoidis Atlase mägedes taevast püsti.
Otse atlase selgroo all paikneb teljelüli, mõnikord tuntud ka kui C2. Teljetükk, mida nimetatakse odontoidiks, ulatub atlase sisse, võimaldades atlasel selle ümber pöörata. See konfiguratsioon võimaldab pea pöörata küljelt küljele. Kui lülisamba rindkere ja nimmepiirkonna selgroolülid on eraldatud selgroolülidevaheliste ketastega – käsnjas padjandiga, mis võimaldavad liikumist ja toimivad amortisaatoritena -, siis need kaks selgroolüli on ühendatud sidemetega, mis võimaldavad pöörlemist.
Muutused vanusega
Peaaegu pooltel täiskasvanud elanikkonnast ilmnevad 50. eluaastaks muutused emakakaela piirkonnas, mis on tavaliselt tingitud halvenemisest ja survest aja jooksul. Kulumine väljendub kõige sagedamini kettade kokkuvarisemise või herniatena, mida nimetatakse ka rebenevateks või libisevateks plaatideks. Need põhjustavad tavaliselt valu ja jäikust, mis esineb kõige sagedamini alaseljas, kuid võib paikneda ka emakakaela piirkonnas. Valu on sageli kõige hullem hommikul või äkilisel seismisel ja lülisamba haaramisel, kuid aja jooksul muutub see sageli enam-vähem püsivaks.
Nende sümptomite põhjuseks võivad olla artriit, vigastus või trauma ning osteoporoos, mis on luude nõrgenemine ja dekaltsifikatsioon, põhjustab sageli ka tüsistusi lülisamba kaelaosas. Isegi lihtne kaelavalu võib olla ka tõsise seljaaju degeneratsiooni, väärarengu või infektsiooni esilekutsuja. Tavaliselt tuleb arstiga nõu pidada alati, kui ülaseljas või teistes selgroo piirkondades tekib püsiv ebamugavustunne, et diagnoosida tõsiseid probleeme ja alustada ravi või raviskeeme niipea kui võimalik.
Erinevad tähendused naiste tervises
Naiste tervise valdkonnas võib terminit “emakakaela piirkond” kasutada ka emakakaela enda kirjeldamiseks, reproduktiivsüsteemi osaks, mis toimib sünnikanalina. See kasutus on ebatavaline ja nüansirikas; enamasti viitavad meditsiinitöötajad emakakaelale lihtsalt nimepidi. Terminoloogia sarnasus on seotud sõnade päritoluga, kuna naise emakakael sarnaneb kaelaga, mis ühendab välimist tupe emaka ja sisemise reproduktiivtraktiga.