Emakakaela song tekib siis, kui lülisamba kaela- ehk kaelapiirkonna ketas punnitab või rebeneb. Teised herniaalse ketta puhul kasutatavad terminid on “herniated nucleus pulposis” (HNP), “plaadi libisemine” ja “ketasrebend”. Ketas on kiuline padi, millel on välimine riba, mida nimetatakse rõngasfibroosiks ja mis ümbritseb tarretisesarnast ainet, mida nimetatakse nucleus pulposuseks. Kettad asuvad kaela iga seitsme selgroolüli vahel ja on mõeldud lülisamba liigutuste polsterdamiseks. Kui ketas hernieerub, ulatub ketta välimine riba välja, rebeneb või rebeneb, võimaldades tarretiselaadsel ainel välja imbuda.
Nagu teistelgi selgroolülidel, on ka kaelalülidel ava ehk augud, millest seljaaju läbib. Erinevalt ülejäänud selgroost on lülisamba selgroolülidel siiski ka väikesed avaused suure arteri jaoks – kaelanärvid, mis kontrollivad käsi, kaela ja torso ülaosa. Kui ketas selles lülisamba piirkonnas rebeneb, võib see avaldada survet emakakaela närvijuurtele, mida nimetatakse emakakaela radikulopaatiaks, põhjustades valu ja raskusi ülakeha liigutamisel. Harvadel juhtudel avaldab rebend survet seljaajule, mida nimetatakse emakakaela müelopaatiaks, mis on tõsisem meditsiiniline probleem.
Emakakaela herniatsioon tekib tavaliselt kaela alaosas. Emakakaela kettad on väiksemad ja vähem altid rebenemisele kui lülisamba nimmepiirkonna kettad. Krooniline kehv kehahoiak või kaelapinged võivad aga aja jooksul ketast nõrgendada ja kulmineeruda ketta herniaga. Probleemile aitab kaasa normaalse vananemisega kaasnev ketta degeneratsioon, kuna tuum pulposis kaotab vedelikku. Äge trauma võib põhjustada ka emakakaela songa, eriti juhtudel, kui patsient on kogenud piitsahoogu. Piitsalöögid tekivad siis, kui kaela järsult ja jõuliselt ühes või mitmes suunas surutakse, nagu sageli juhtub autoõnnetustes.
Emakakaela hernia sümptomid varieeruvad sõltuvalt sellest, milline ketas on kahjustatud. Tavalisteks sümptomiteks on kiirgav valu kaelast alla käsivarre, kipitus või torked (paresteesiad) käsivarres või käte lihaste nõrkus. Emakakaela müelopaatiaga patsient, kus seljaaju on kokku surutud, võib kogeda spastilisust, neuroloogilist seisundit, mille puhul lihased saavad pidevaid käske kokku tõmmata ja lõõgastuda. See võib kaasneda soolekontrolli kaotamisega või kõndimisraskustega. Nende sümptomitega patsiendid peavad pöörduma viivitamatult arsti poole, et vältida püsivaid neuroloogilisi kahjustusi.
Lülisamba selgroolülid on nummerdatud madalaima lülisamba ülaosas (peale kõige lähemal) ja neile antakse selle piirkonna kirjeldamiseks täht. Niisiis, C1 kirjeldab peale lähima kaelapiirkonna selgroolüli, C7 kirjeldab peast kõige kaugemal asuvat emakakaela piirkonna selgroolüli ja T1 kirjeldab peale kõige lähemal asuvat selgroolüli rindkere selgroos (ribi piirkond). Kui ketas C4 ja C5 vahel on purunenud, võib patsient oodata õla tuimust või nõrkust, C5 ja C6 vaheline ketas võib põhjustada tuimust küünarvarres ning õlavarre ja pöidla tuimust, C6 ja C7 vaheline ketas võib põhjustada tuimust keskmises sõrmes ja kõigis sõrmeotstes ja nõrkus randmes ning C7 ja T1 vahelisel kettal võib ilmneda käepideme nõrkus ja sõrmuse tuimus ja roosad sõrmed.
Pärast emakakaela hernia diagnoosimist otsustab arst konservatiivse mittekirurgilise ravi ja kirurgilise ravi vahel. Enamik patsiente, kellel on ketaste rebend, ei vaja operatsiooni. Mittekirurgiline liikumine tähendab tavaliselt lülisamba kaelaosa liikumise piiramist ja kaela hoidmist ettepoole painutatud, et vähendada survet närvijuurtele. Patsiendile manustatakse tavaliselt ka põletikuvastaseid valuvaigisteid ja ta võib valida emakakaela tõmbejõu, mille käigus lülisamba selgroolülide ümberpaigutamiseks tõmmatakse selgroogu vastassuundades. Seda peaks läbi viima ainult spetsiaalselt koolitatud arst.
Rasketel juhtudel teeb arst ketta rebenemise parandamiseks operatsiooni. Tavaliselt toimub see eesmise diskektoomia ja fusioonina (ACDF), mille käigus arst tegutseb eestpoolt. Kirurg eemaldab ketta tüki ja asendab selle teise patsiendi või doonori luuga. Tagumised diskektoomiad on vähem levinud ja keerulisemad, kuna need nõuavad luutüki eemaldamist, et pääseda juurde eemaldatavale kettale.