Elektrolüütilist protsessi kasutatakse tavaliselt ainete, näiteks metallide puhastamiseks või materjalide ekstraheerimiseks lahusest. Iga elektrolüütilise protsessi jaoks on vaja kolme põhikomponenti, milleks on elekter, vabu ioone sisaldav aine ja kaks elektroodidena toimivat objekti. Elektrolüüti läbiva elektrivoolu olemasolu võib põhjustada keemilise reaktsiooni, mis muidu spontaanselt ei toimuks. Metallide rafineerimisel viiakse ebapuhta aine aatomid elektrivoolu tõttu üle puhtale katoodile. Elektrolüütilist protsessi saab kasutada ka ainete ekstraheerimiseks, näiteks vesiniku puhastamiseks veest.
Metalli rafineerimiseks elektrolüüsi kasutamiseks valmistatakse mõlemad elektroodid tavaliselt sellest materjalist. Anoodi jaoks võib kasutada ebapuhast maaki või sulamit ja katood on valmistatud puhtast vormist. Elektrolüüt sisaldab ka sama metalli vabade ioonide kujul, mida hoitakse lahuses. Kui elektroodidele rakendatakse elektrivoolu, võib see voolata nende vahel läbi elektrolüüdi. See kipub põhjustama lahusest pärit ioonide kinnitumist vastava elektroodi külge, olenevalt sellest, kas need on positiivselt või negatiivselt laetud, mille tulemuseks on puhaste metallide aatomite kogunemine katoodile.
Elektrolüütilist protsessi saab kasutada ka ühe metalli plaadistamiseks teisega või dekoratiivseks söövitamiseks. Need protsessi kasutusviisid on väga sarnased rafineerimismeetodiga, kuigi ühe metalli katmist teisega nimetatakse galvaniseerimiseks. Elektrolüütilise protsessi kasutamisel söövitamisel kasutatakse metalli katmiseks tavaliselt akrüüle ja muid aineid ning mõnikord nimetatakse seda elektrosöövitamiseks.
Gaase, näiteks vesinikku, saab puhastada ka elektrolüütilise protsessi abil. Vesi koosneb keemiliselt vesinikust ja hapnikust ning selle jagamiseks nendeks komponentideks saab kasutada elektrivoolu. Anood ja katood on mõlemad valmistatud samast ainest, tavaliselt roostevabast terasest või muust inertsest metallist.
Kui voolu rakendatakse vette sukeldatud elektroodidele, kipub see lagunema anoodi lähedal hapnikuks ja katoodil vesinikuks. Asetades kogumisanumad sobiva elektroodi juurde, saab koguda puhast hapnikku või vesinikku. Kuna puhas vesi kipub läbima piiratud koguses iseioniseerumist, võib vabade ioonide olemasolu olla madal ja protsess kipub edenema aeglaselt. Seetõttu ei koguta vesinikku sageli elektrolüütilise protsessiga tööstuslikus mastaabis.