Dulce de leche, mis tähendab hispaania keelest sõna-sõnalt “magusat piimast”, on toidutoode, mis on maitse, tekstuuri ja konsistentsi poolest sarnane paksu karamellkastmega ning see on valmistatud peamiselt keedetud piimast ja suhkrust. Seda leidub kõikjal paljudes Lõuna-Ameerika ja Kesk-Ameerika riikides ning see on valmistatud piima ja suhkru põhikombinatsioonist, kusjuures küpsetusprotsessides ja koostisainetes on tehtud muudatusi, mis annavad sellele erineva tekstuuri ning väikesed värvi- ja maitseerinevused. Seda kastet kasutatakse peamiselt röstsaia määrdena või küpsetiste täidisena, kuigi seda süüakse ka eraldi magustoiduna, kreppide ja koogirullide täidisena, fondüü või dipikastmena puuvilja- ja koogitükkide jaoks ning tahkel kujul kommina.
Argentina on vaieldamatult üks suurimaid dulce de leche tootjaid, kes ekspordib igal aastal mitu tonni. Uruguay on teine suur eksportija. Selle toote rahvusvaheline turg on viimastel aastatel laienenud, eriti Ameerika Ühendriikides, kus Haagen-Dazsi ülipopulaarse jäätisemaitse kasutuselevõtt 1998. aastal omistati selle maitse tutvustamisele laiema avalikkuse maitsemeeltele. Sellest ajast alates on selle maitse leidnud tee küpsistesse, piimakokteilidesse, šokolaadikommidesse ja jäätise lisanditesse. Praegu on Venemaa, Iisrael, Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit ühed suurimad Argentina ja Uruguayst pärit importijad.
Teistes riikides tuntakse dulce de leche’i erinevate nimede all ja selle värvus ulatub kahvatust elevandiluust kuni intensiivse pruunini. Samuti on maitse mitmekesisus. Mehhikos kutsutakse seda cajetaks ning see on valmistatud kitsepiima ja lehmapiima segust, mõnikord maitsestatakse seda toiduvalmistamise ajal kaneelipulgaga. Colombias ja Venezuelas tuntakse seda arequipe nime all ja seda peetakse “piimapudingiks”. Tšiili manjar ja Peruu manjar blanco on selle magusa kahvatumad vormid ning maitse, millel puudub Argentina versioonile iseloomulik karamellisatsioon, on mõnevõrra peenem. Manjar blanco Boliivia versioon on sisukam, lisades paksendava ainena jahvatatud riisi või riisijahu. Prantslased naudivad confiture de lait ehk piimamoosi. Kõiki neist võib maitsestada kaneeli, rummi, šokolaadi või vanilje lisamisega, eriti kui seda kasutatakse küpsetiste, kookide või kreppide täidisena.
Kuigi purkides või vannides on saadaval lugematu arv kaubamärke, pole kastme valmistamine keeruline, kuigi see nõuab palju kannatlikkust. On mitmeid meetodeid, mis kõik nõuavad piima või piimade keetmist soovi korral suhkru ja maitseainetega kuumusallika kohal märkimisväärse aja jooksul. Kõik retseptid hõlmavad segamist, nii et segu ei kõrbeks, kuni soovitud karamelliseerumisaste on saavutatud. Kolm kõige populaarsemat meetodit hõlmavad pliidiplaati, aeglast pliiti ja konserveeritud kondenspiima meetodeid.
Pliidiplaadi meetodi puhul põletab kokk paksupõhjalises kastrulis 1 liitri (umbes 1 liiter) täispiima. Seejärel peaks ta soovi korral lisama 2 tassi (400 g) suhkrut, 1 tl (4.6 g) söögisoodat ja 1 tl (5 ml) vaniljeekstrakti. Segu keedetakse keskmisel kuumusel segades, kuni see karamelliseerub – selleks kulub vähemalt tund. Seda saab hoida külmkapis suletud anumas.
Kodukokkade jaoks on palju populaarsem, kuigi mõnevõrra ohtlik meetod, mis hõlmab avamata 14-untsi (425 ml) magustatud kondenspiimapurgi (või purkide) panemist kastrulisse ja seejärel kastruli täitmist nii palju vett, et purkid kataks. Seejärel hautatakse purke õrnalt kolm tundi, lisades potti perioodiliselt vett, et konservid jääksid kogu aeg vee alla. Enne avamist tuleb purkidel lasta täielikult jahtuda. Enamik magustatud kondenspiima tootvaid ettevõtteid soovitab klientidel konkreetselt kastet sel viisil mitte teha, kuna purgid võivad plahvatada.
Märkus. Suletud purgi allutamine sellisele protseduurile toob endaga kaasa ilmseid riske; need, kes soovivad kasutada kondenspiimakonservi, kuid kellele ei meeldi mõte plahvatusohtlikust köögijuhtumist, võivad konserviavaja abil torgata iga purgi ülaossa kaks väikest auku, asetada purgid tühja kastrulisse ja täita pann vett kuni 0.25 tolli (0.6 cm) täpsusega purkide ülaosast. Neid tuleks hautada kuus tundi, lisades vajadusel vett, et veetaset hoida, ja seejärel täielikult maha jahutada. Seejärel saab purgid avada ja pealmise piimakihi lusikaga maha tõmmata ning saadud dulce de leche peaks olema paljuski sama, mis teiste meetodite puhul.