Douhua, tuntud ka kui dòufuhua või tou foo fa, on Hiina magustoit, mis on valmistatud siidise tofuga. See on tofupudingi vorm, mis on valmistatud sojapiima kalgendamise teel pehmeks kohupiimaks. Sõna ise tõlgitakse kui “pehmem kui tofu”. Roog serveeritakse kas kuumalt või külmalt ning see on nii magusas kui soolases vormis. Tavaliselt serveeritakse seda kuumalt koos vähese magusa ingverisiirupiga.
Õrn tarretatud tofu on selle roa staar ja paljud jalgratta- või varrastega müüjad pakuvad seda mitmesuguste maitseainetega. Jalgsi müüjatel on tavaliselt õlgadele langenud vardad, mis toetavad kahte suurt korvi. Üks sisaldab tõeliselt kuuma, siidist tofut ja teine on täidetud mitmesuguste lisandite ja kaussidega. See magustoit on väga populaarne Malaisias, Singapuris ja Taiwanis. Seda leidub ka Tais, Vietnamis ja Filipiinidel ning selle söömisviis on riigiti erinev.
Vietnamis võib seda serveerida vürtsika ingveri, jasmiini või kookosveega. Seda võib segada kantoni kujul oleva musta seesamipastaga. Sichuanis valmistatud douhua sisaldab pähkleid ja Sichuani pipart ning seda võib süüa ka riisiga. Kõige huvitavam douhua versioon on Taiwanis, kus seda serveeritakse suhkrusiirupiga ja millele on lisatud punased adzuki oad, rohelised mungoad, krõmpsuvad kuivad sojaoad ja želeed. Tapiokkpärlid, roheline sibul, kaerahelbed ja maapähklid on mõned muud lisandid, mida müüjad kasutavad.
Talvel serveeritakse douhuat soojalt, et konte soojendada, suvel aga jahutatult koos jääga, et leevendada kuumust. Douhua soolased versioonid võivad sisaldada mitmesuguseid eksootilisi koostisosi. Su rou douhau sisaldab paneeritud, krõbedaks praetud sealiha tükke, samas kui san zi douhou serveeritakse praetud taignaribadega. Niu rou douhua sisaldab kuumalt hautatud veiseliha. Mõned müüjad võivad sellele teravama maitse andmiseks lisada veidi sidrunit.
Selle roa valmistamine kodus võib olla mitmel põhjusel üsna keeruline. Tofu tekstuur peaks olema pehme ja sile, sarnane pudingitega ning kui iga sammu õigesti ei järgita, tuleb tofu vesine. Mõned eelistavad seda sojaubadest nullist valmistada, kuid teised kokad võivad protsessi lühendamiseks kasutada magustatud sojapiima. Nullist tehes leotatakse sojaube paar tundi vees, vedeldatakse ja kurnatakse peene lapiga. Saadud sojapiima keedetakse keemiseni, eelistatavalt savipotis, mis reguleerib kuumust ja ei lase piimal kergesti kõrbeda.
Kipsipulber lahustatakse soojas vees ja saadud pastale lisatakse veidi maisitärklist. Pulber toimib koaguleeriva ainena, maisitärklis aga paksendab segu. Keev sojapiim võetakse pliidilt ja pasta segatakse kergelt sinna sisse. Seejärel jäetakse see kalgendamiseks kõrvale ja roog jäetakse segamata, et piim muutuks ühtlaseks pudingitaoliseks konsistentsiks. Mida kauem lastakse taheneda, seda tahkemaks see läheb ning serveeritakse kuumalt või külmalt koos magusa ingverisiirupiga.