Dopamiin on neurotransmitter, mida toodab paljude organismide, sealhulgas inimeste aju. Nagu paljudel neurotransmitteritel, on sellel mitmeid erinevaid funktsioone. See mängib kesknärvisüsteemi talitluses olulist rolli ning on seotud ka aju keeruka motivatsiooni- ja tasusüsteemiga. Selle neurotransmitteri taseme muutumine ajus võib põhjustada mitmesuguseid sümptomeid ja probleeme, alates Parkinsoni tõvest kuni tähelepanupuudulikkuse häireni (ADD).
Dopamiini kui eraldiseisva neurotransmitteri avastus tehti 1952. aastal Rootsis. See kuulub neurotransmitterite katehhoolamiinide perekonda, mis hõlmab adrenaliini ja noradrenaliini. Kõik need ained on klassifitseeritud monoamiinideks, mis tähendab, et nende keemiline struktuur sisaldab aromaatse ringiga seotud aminorühma. Aju biosünteesib dopamiini, kasutades ära organismi toodetud või kehasse sisestatud prekursoreid.
Kesknärvisüsteemi valdkonnas aitab dopamiin kehal sujuvalt toimida. Selle neurotransmitteri langust seostati klassikaliselt Parkinsoni tõvega, haigusega, mida iseloomustavad kesknärvisüsteemi probleemid. Madal tase muudab patsiendid värisevaks, nõrgaks ja segaduses ning paljudel Parkinsoni tõvega patsientidel on ebatäiuslik kontroll oma keha üle.
Dopamiin mängib rolli ka sõltuvuses, sest see on osa aju motivatsioonisüsteemist. Mõned ravimid stimuleerivad selle tootmist, mis põhjustab taseme tõusu ja vastava kõrge. Kui ravim väljub süsteemist, jätab see endast maha depressiooni ja aeglustumise, mida saab parandada ainult neurotransmitteri taseme taas tõstmisega. Aju õpib kiiresti otsima ravimeid, mis stimuleerivad tootmist, põhjustades sõltuvust.
Seda neurotransmitterit seostatakse ka mõne psühholoogilise seisundiga, nagu psühhoos ja skisofreenia. Tundub, et see on seotud ka tähelepanuhäiretega, nagu ADD, tavaliselt olukordades, kus vähenenud tasemed raskendavad inimestel keskendumist.
Kuna dopamiin ei suuda ületada hematoentsefaalbarjääri, ei saa meditsiinitöötajad neurotransmitterit oma patsientidele otse anda, kui seda on vaja neuroloogilises ravis. Selle asemel pakuvad nad lähteaineid, mis suudavad barjääri ületada, võimaldades ajul seda ise teha. Neurotransmitterit viiakse mõnikord vereringesse ka teatud haigusseisundite ravis, kuna see toimib kehas diureetikumina, suurendades neerude väljundit. See tõstab ka vererõhku.