Digitaalne lõhe viitab lõhele inimeste vahel, kellel on regulaarne juurdepääs tehnoloogiale (nagu arvutid ja nendega seotud funktsioonid, nagu Interneti-ühendus), ja nende vahel, kellel see juurdepääs puudub. Mõiste pärineb 1990ndatest ja seda kasutas USA presidendi Clintoni administratsioon esimestel päevadel palju, et arutada, mida saaks selle lõhe ületamiseks ette võtta. Digitaalset lõhet saab vaadelda või kaaluda mitmel viisil. Selliste inimeste jaoks nagu president Clinton eraldas lõhe USA-s need, kellel on ja kellel pole. Teised inimesed hindavad, kuidas tajutav lõhe võib mõjutada riike, elanikkonda või rasse.
Interneti- ja arvutikasutus on Ameerika Ühendriikides kahtlemata suurenenud ning digitaalne lõhe võib teatud elanikkonnarühmades olla väiksem. Siiski on tõsiasi, et vaesemad inimesed ei pruugi tehnoloogiat endale lubada ja halvasti rahastatud koolid ei suuda alati pakkuda oma õpilastele tehnoloogia regulaarset kasutamist. Seevastu keskklassi ja kõrgema klassi perede ning keskmise kuni suurepärase rahastamisega koolide õpilastel võib kodus ja koolis olla tehnoloogiat. See annab neile märkimisväärseid eeliseid nende ees, kelle kodudes ja koolides ei ole samad pakkumised.
Teine murekoht USA-s on viis, kuidas juurdepääs tehnoloogiale võib suuri vähemusrühmi kaukaaslastest eraldada. Väiksem osa afroameeriklastest ja hispaanlastest kodanikest kasutab regulaarselt infotehnoloogiat või omab sellele juurdepääsu. Kuna arvuti kasutamise ja veebimaterjalide ärakasutamise õppimisest on nii palju kasu, on üks argument, et digitaalne lõhe hoiab teatud sotsiaalsetes rühmades inimesi teatud määral vaesena ja teadmatuses. Reverend Jesse Jackson nimetas seda omamoodi apartheidiks.
Nii märkimisväärne kui digitaalne lõhe sellistes riikides nagu USA või Kanada ka pole, on erinevused tehnoloogiale juurdepääsu vahel nendes riikides ja enamikus arengumaades veelgi silmatorkavamad. Isegi tugevalt tööstusriikides nagu Hiina on palju vähem inimesi, kes saavad regulaarselt arvutit kasutada ja Internetti juurde pääseda. Vaesemad riigid jagunevad selles osas veelgi enam rikkamatest ning paljud väidavad, et vaesematele rahvastele Interneti kaudu saadaolev rikkalik teave võib aidata parandada elusid ja teha lõpu vaesusele.
Selleks on palju heategevus- ja valitsusorganisatsioone, mis aitavad vähendada digitaalset lõhet, pakkudes arvuteid või rahastades arvutite hankimist üksikisikutele või haridusasutustele. Need võivad lahendada lõhe konkreetses riigis, mis samuti areneb. See võib aga olla problemaatiline. Tõsise vaesusega riikides arvavad paljud, et inimestele tuleks tehnoloogiale juurdepääsu andmise asemel teha esmased jõupingutused puhta vee, arstiabi ja toidu pakkumiseks vastavalt vajadusele. Veelgi enam, piirkondades, kus pole elektriallikaid, võivad digitaalsed materjalid olla suhteliselt kasutud ja mõned väidavad, et digitaalse lõhe kaotamine äärmiselt vaestes riikides ei pruugi olla võimalik enne, kui need riigid saavutavad teatud elatustaseme.