Kuradirai on teatud tüüpi rai – lame rombikujuline kala –, mille keha esiosas on paar uimed, mis sarnanevad sarvedega, andes neile kaladele oma nime. Kuradikiirteks võib nimetada mitut erinevat kiirte liiki ja enamik neist kuulub perekonda Mobula sugukonnas Myliobatidae ehk kotkakiired. Nende eri tüüpi kiirte hulka kuuluvad Mobula hüpostoomi, mida nimetatakse ka Atlandi kuradikiiriks või väiksemaks kuradikiiriks, ja Mobula mobular, mida sageli nimetatakse kuradikalaks või hiiglaslikuks kuradikiiriks. Neid kuradikiiri leidub tavaliselt kogu Atlandi ookeanis, kuigi on teatatud ka mõnest Vaiksest ookeanist.
Kuradikiired on tavaliselt identifitseeritavad nende kuju ja vees liikumise järgi. Pealt vaadates näivad need üsna rombikujulised, uimed sarnanevad mõlemale poole ulatuvate tiibadega. Neil on ka pikk õhuke saba, mis mõnel liigil võib sisaldada kaitseks kasutatavat teravat selgroogu. Kuradikiired on konkreetselt äratuntavad kala esiosas asuvate peauimede paari tõttu, mis tavaliselt on suunatud ettepoole ja ülevalt võivad tunduda sarvedena. Myliobatidae ehk kotkakiired tuvastatakse nende graatsilise ujumisviisi järgi, mis meenutab linnu lendu õhus.
Kuradikiirte erinevatest liikidest on Mobula hüpostoomid kõige sagedamini täheldatud. Ehkki paljude kuradikiirte kohta on üldiselt vähe teada ja Atlandi ookeani kuradikiired pole erand, on neid mingil määral uuritud. Neid on leitud üksi reisimas, väikestes rühmades ja isegi suuremates rühmades ning need on musta, tumehalli ja sinaka värvusega. Atlandi kuradikiiri leidub tavaliselt Põhja- ja Lõuna-Ameerika idarannikul ning Mehhiko lahes. Tundub, et nad toituvad peamiselt väikestest vähilaadsetest, nagu krevetid, ja ka väiksemate kalade parvedest.
On täheldatud, et Atlandi kuradikiirid hüppavad ujudes veest välja, ulatudes mõnikord mitu jalga veepinnast kõrgemale ja läbides enne vette laskmist märkimisväärse vahemaa. Kuradikala ehk hiidkuradikiir on suuruselt teine kiirkiir, jäädes alla mantaraile ehk Manta birostis’ele, mida mõnikord nimetatakse ka kuradikaieks. Hiiglaslikud kuradikiirid on leitud kuni 17 jalga (veidi üle viie meetri), kuigi mantad võivad kasvada peaaegu 30 jala (veidi üle üheksa meetri) pikkuseks. Kui Atlandi kuradikiirel pole sabas teravat selgroogu, siis hiidkuradikiirtel on selline selgroog ja nad kasutavad seda enesekaitseks.