Jaapani köögis tähendab bento ehk o-bento hästi tasakaalustatud ja visuaalselt silmatorkavat einet, mis on pakitud karpi. Bento toidud asetatakse tavaliselt kastidesse, mida saab hõlpsasti kaasas kanda ja mis on saadaval mitmes suuruses ja paljude sisemiste lahtritega. Need toidud sisaldavad traditsiooniliselt riisi koos liha või kalaga, mis on pakitud mõne keedetud või marineeritud köögiviljaga. Nende kasutamine pärineb Kamakura perioodist, samas kui vastavad kastid loodi alles Azuchi-Momoyama perioodist.
Seal on erinevat tüüpi bentot, millest igaüks vastab erinevale kulinaarsele vajadusele. Ekibeni, lühend sõnadest ekibento, müüakse lennujaamades, raudteejaamades ja paljudes muudes kohtades kaasaskantavate ühekordselt kasutatavate lõunasöökidena, mis on tavaliselt täidetud kohaliku piletihinnaga. Kouraku bentot kasutatakse piknikutel ja muudel väliüritustel ning see sisaldab piisavalt toitu, et toita väikest rühma inimesi. Makunouchi bento on elegantsem ja ametlikum asi, mis on tavaliselt paigutatud lakitud karpi ja serveeritakse restoranides, kus seda laua taga süüakse.
Bento’t saab kaasas kanda peaaegu igas karbilaadses anumas ning spetsiaalselt nende toitude kandmiseks mõeldud kaste nimetatakse bento-bakoks. Need võivad olla suured või väikesed; puidust, plastist või metallist; ja isegi mitmekorruseline toiduvirnade kandmiseks. Kasutatava karbi tüüp sõltub sellest, millist sööki valmistatakse ja kus seda süüakse. Lastele mõeldud versioonid on väikesed, kerged ja sageli kuvatakse nende lemmikanime- või mangategelase pilti, samas kui töötajate kasutatavad karbid on tavaliselt valmistatud roostevabast terasest.
Kyaraben ehk charaben, mis tõlkes tähendab “armas bento”, “art bento” või “meelelahutus-bento”, saavutas populaarsuse pärast 21. sajandi vahetust. Need hoolikalt valmistatud toidud on väikesed kulinaarsed kunstiteosed. Need on loodud välja nägema populaarsete anime-, manga- või videomängude tegelaskujudena. Oekakiben ehk pilt bento on kujundatud arhitektuuri, loomade või inimeste kujutisteks.
Kaasaskantavad lõunad Jaapanis pärinevad Kamakura perioodist, mis algas 1185. aastal ja kestis 1333. aastani. Hoshi-ii, mis tähendab sõna-sõnalt “kuivatatud jahu”, ilmub esmakordselt sel perioodil. Seda kanti väikeses kotis ja seda sai keeta või süüa ilma keetmata. Umbes 300 aastat hiljem loodi esimesed lakitud puitkastid, mis on sarnased tänapäevastele versioonidele.
Kogu Jaapani Edo-perioodil, aastatel 1603–1867, levis bento tava. Selle tehnikaid viimistleti ja kirjutati kokaraamatuid selle kohta, milliseid toite teha ning kuidas toitu valmistada ja pakkida. Jaapanlased, kes reisisid, kandsid sageli koshibento või “waist bento”. Tavaliselt sisaldasid need onigirit ehk riisipalle, mida veeti bambuskarbis. Meiji perioodil, aastatel 1862–1912, müüdi ekibeni raudteejaamades reisijatele ning õpilased ja õpetajad hakkasid kaste kooli tassima.
1980. aastatel naasis bento tavakasutusse pärast seda, kui mikrolaineahjud ja esmatarbekauplused said populaarseks kogu Jaapanis. Polüstüreenkarpidesse pakitud eineid müüakse enamikes esmatarbekauplustes ja need on pärast söömist kergesti ära visatud. Käsitsi valmistatud bento on Jaapani koolides endiselt tavaline vaatepilt. Seda kannavad nii töötajad kui ka pered reiside, piknikute ja muude välisürituste ajal. Kui kodus süüa tehakse, mähitakse karp tavaliselt riidesse, mida nimetatakse furoshikiks.