ACTH, mida nimetatakse ka kosüntropiiniks, põhjustab neerupealiste kortisooli vabastamise vereringesse. ACTH-stimulatsioonitesti kasutatakse selleks, et mõõta, kui hästi neerupealised reageerivad patsiendile süstitava ACTH-ga stimuleerimisel. Selle testi tulemused aitavad diagnoosida selliseid terviseprobleeme nagu Addisoni tõbi või hüpofüüsi kasvajad.
ACTH stimulatsiooni test mõõdab veres leiduva kortisooli kogust. Taset kontrollitakse testi alguses ja seejärel uuesti tund pärast ACTH süstimist. Enne ACTH süstimist võetakse käsivarre kõveras olevast veenist verd. Imikutele ja väga väikestele lastele tehakse lansetti abil pisike haav, et saaks analüüsiks koguda paar tilka verd. Seda esimest vereproovi kasutatakse kortisooli baastaseme määramiseks.
Seejärel süstitakse ACTH-d. Pärast 60 minuti möödumist tehakse uus verevõtt ja kontrollitakse kortisooli taset, et teha kindlaks, kuidas neerupealised on reageerinud. Kortisooli madal tase viitab neerupealiste nõrgenenud talitlusele ja võib viidata Addisoni tõvele või muule neerupealiste puudulikkusele. Väga kõrged tasemed võivad viidata muudele tõsistele probleemidele ja vajada täiendavat uurimist. Uriinianalüüsi võib teha ka koos ACTH stimulatsiooni testiga.
Selleks, et ACTH stimulatsioonitesti tulemused kehtiksid, on oluline, et patsient valmistuks eelnevalt. Üldised juhised nõuavad, et patsient piiraks aktiivsust 24 tundi enne testi, vältides rasket treeningut, nagu sörkimine, jalgrattasõit ja tennis. Teiseks peaks ta päev enne analüüsi sööma süsivesikuterikast dieeti. Mõnel juhul võidakse patsiendil paluda paar viimast tundi enne testi tegemist paastuda. Kõigi nende nõuete järgimine aitab tagada ACTH stimulatsioonitesti kehtivad tulemused.
Kui inimesel on ACTH stimulatsioonitesti tulemused ebatavalised, tehakse probleemi täpse põhjuse väljaselgitamiseks täiendavad testid. Tavaline on pildistamine, näiteks neerupealiste arvutitomograafia (CT) ja hüpofüüsi häirete tuvastamiseks võib kasutada magnetresonantstomograafiat (MRI). Võib teha ka vereanalüüse ja insuliinianalüüse, mille lõppeesmärk on probleem kiiresti diagnoosida ja aidata patsiendil võimalikult lühikese aja jooksul tervist taastada.