Watergate’i skandaal oli poliitiline skandaal, mis määris igaveseks Ameerika Ühendriikide presidendiameti ja Richard Nixoni maine. Selle tulemusel esitati süüdistus ja mõisteti süüdi mitmed presidendi lähimad nõuandjad ning ajendas Nixon 09. augustil 1974 ametist tagasi astuma.
Skandaal algas tegelikult kaks aastat enne Nixoni tagasiastumist. 1972. aasta juunis arreteeriti viis meest, kes üritasid tungida Demokraatliku Rahvuskomitee peakorterisse, mis asus Washingtonis Watergate’i kontorikompleksis. Virgilio Gonzalez, Bernard Baker, James W. McCord juunior, Eugenio Martinez ja Frank Sturgis said süüdistuse. sissemurdmiskatsega ning telefoni- ja muu side pealtkuulamise katsega. Pärast põhjalikku uurimist Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI), esindajatekoja kohtukomitee, senati Watergate’i komitee ja riikliku ajakirjanduse poolt selgus, et sissemurdmine oli tõenäoliselt vaid küsitava või täiesti ebaseadusliku jäämäe tipp. Nixoni administratsiooni töötajate tegevused.
Watergate’i skandaal paljastas lugematul hulgal Nixoni ja tema töötajate võimu kuritarvitamist, aga ka poliitilise sabotaaži eest vastutava “räpaste trikkide meeskonna” olemasolu, Nixoni presidendi tagasivalimise komiteega seotud kampaania lörtsifondi loomise ( CPR) ja Watergate’i skandaali enda varjamise katse.
Kongressi uurimise käigus Valge Maja rolli kohta skandaalis selgus, et paigas oli kuulamisseade, mis salvestas kõik ovaalkabinetis olevad asjad lindile. Need lindid said keskseks Nixoni teadmiste ja võimaliku seotuse uurimisel Watergate’i skandaaliga ning seetõttu kutsus need esmalt välja Watergate’i uurimisega tegeleva peaprokuröri erinõunik Archibald Cox ja seejärel senat. Nixon keeldus linte välja andmast juhi privileegi tõttu ja käskis Coxil oma kohtukutse loobuda. Kui Cox keeldus, korraldas Nixon selle, mida on hakatud nimetama “laupäevaõhtuseks veresaunaks”.
Pärast seda, kui sai selgeks, et Cox kavatseb kohtukutse jälitada, nõudis Nixon, et peaprokurör Elliot Richardson ta vallandaks. Richardson keeldus, nagu ka tema asetäitja William Ruckelshaus. Nixon lasi nad mõlemad vallandada, püüdes leida justiitsministeeriumist kedagi, kes oleks nõus Coxi vallandama. Pärast Coxi võimalikku tagandamist uue osakonnajuhataja Robert Borki käe all määrati tema asemele Leon Jaworski. Jaworskil õnnestus panna Nixon avaldama vähemalt osalisi versioone vastuolulistest lindistustest, millest üks näitas, et 18-minutiline osa on kustutatud. Arvestades tõsiasja, et lint polnud kunagi Valge Maja eestkoste alt väljas olnud, pidasid paljud seda varjamise tõendiks.
Nixon astus ametist tagasi 09. augustil 1974, kohe pärast seda, kui avaldati lindi, mis sisaldas vestlusi, mis salvestati päevi pärast Nixoni ja tema töötajate vahelist sissemurdmist seoses plaaniga blokeerida pooleliolevat uurimist. Seda linti nimetatakse ja nimetatakse siiani Nixoni “suitsurelvaks”. Edaspidine president Gerald Ford andis Nixonile kuu aega hiljem, 08. septembril 1974 vastuolulise armuandmise, mis takistas teda kohtu alla andmast mis tahes kuritegude eest, mida ta võis presidendina toime panna.
Watergate’i skandaal tekitas vabariiklaste partei üldise umbusalduse, mille tulemusena said demokraadid järgmistel valimistel viis kohta senatis ja 49 kohta parlamendis. Sellest sai ka 1976. aasta teabevabaduse seaduse ümberkirjutamise põhitegur. Selle mõju rahvus- ja populaarkultuurile on tegelikult olnud nii sügav, et paljud kaasaegsed skandaalid on sellest ajast peale neetud sufiksiga “-gate”.