Vaevalt oleks ajalooannaalides pidanud Inglismaa kuningas Henry VIII ja tema soov “pärija mehe” järele tekitada lainetust. Ent kuna ta oli võimas kuningas, kes oli valmis oma aja religioossete autoriteetidega sarved lukustama, muutis ta lõpuks nii oma riigi kui ka Lääne-Euroopa saatust. Inglise reformatsiooni kaitsme süütas Henry kangekaelne nõudmine paavst Clement VII-le tühistada.
Henry abiellus 1509. aastal 17-aastaselt Aragóni Katariinaga. Hispaania printsess oli varem abielus Henry vanema venna Arthuriga, kes suri 1507. aastal tõenäoliselt tuberkuloosi. Arthur oli haige isiksus ja Catherine väitis, et nende abielu polnud kunagi lõpule viidud. Saavutati paavsti dispensatsioon, mis vabastas tee tema ja Henry vahel seaduslikuks abieluks.
Henry oli matšile vastutulelik, kuid kui ta 1509. aasta juunis kuningaks krooniti, kasvas Katariinale surve meessoost troonipärija loomiseks. 1517. aastal sündinud printsess Mary oli ainuke Catherine’i lastest, kes elas imikueast mööda, kuid Henry, kes tahtis vältida kodusõda, mis viis tema isa Henry VII Inglismaa troonile, tahtis endale printsi. Lisaks oli Catherine temast kuus aastat vanem ja hakkas välja nägema keskealise naise moodi, kellest ta sai. Henryl oli pehmelt öeldes rändsilm ja ta oli uueks kuningannaks valmis.
Seltskondlik, lahke ja daamide mees, “blufikuningas Hal”, nagu teda kutsuti, leidis end halvasti sobitatud naisega, kes ei hoolinud Inglise õukonna keerulistest lõbustustest. Henry oli samuti vaimustunud tumedast, salapärasest ja intelligentsest Anne Boleynist. Mõte tühistamisest võis Henry ajus juba varem käärida, kuid kohtumine Annega pani selle küpseks.
Mõte olla kuningas Jumala jumaliku tahte järgi oli Henry päevil endiselt populaarne seisukoht ja ta otsustas, et meessoost pärija puudumisest peaks piisama, et saada kehtetuks abielu Aragóni Katariinaga. Oma palves paavst Clement VII-le väitis ta, et Jumal ei ole nende abielu meessoost lapsega õnnistanud, kuna see polnud Jumala silmis seaduslik. Seetõttu tuleks see tühistada.
Paavst Clement suhtus olukorrasse siiski vähem paindlikult, kuna kanoonilise õiguse kohaselt ei saanud ta abielu kehtetuks tunnistada olukorra alusel, mille kohta oli varem välja antud paavsti dispensatsioon. Clement muretses ka Katariina vennapoja, Püha Rooma keisri Karl VI pärast, kelle väed olid Rooma varem rüüstanud ja paavsti korraks vangi võtnud. Catherine’i ja Henry vahelise abielu tühistamine võib Charlesi taas pea peale ajada. Kuid selle tühistamata jätmine vihastaks Henryt kindlasti. Ta vaevas otsuse langetamist, nii et Henry tegi oma otsuse.
Kuningas Henry esimene tegevus oli paavsti legaat ja kantsler Thomas kardinal Wolsey valitsusametist vabastada. Anne tungival nõudmisel laskis Henry seejärel Wolsey riigireetmise eest vahistada, kuna ta kahtlustas teda selles, et ta viivitas paavsti tühistamisküsimusega. Wolsey suri teel Londonisse murtud mehena. Sel ajal tõusis esile ka parlamendi liige Thomas Cromwell.
See mees ja teised temasarnased parlamendis, kellel olid luterlikud kalduvused ning probleemid katoliku kiriku autoriteedi ja laialdase korruptsiooniga, toetasid Henryt tema tühistamistaotluses ja abielus Anne Boelyniga. Lõpuks, aastal 1531, kiusas Henry virtuaalse väljapressimise abil vaimulikke toetama kuningat, mitte paavsti, kui Inglismaa kiriku kõrgeimat pead ja kaitsjat. Järgnesid mitmed parlamendiaktid, mis kinnitasid veelgi Henry autoriteeti kiriku kõrgeima peana, sealhulgas need, mis kuulutasid Inglismaa täiesti iseseisvaks riigiks ja et ükski välisvõim ei tohtinud vaidlustada Henry kõrgeima juhi staatust.
Aastal 1533 abiellus Henry parlamendi toetusel raseda Anne Boelyniga ja krooniti ta kuningannaks. Catherine oli juba ammu õukonnast pagendatud ja elas paguluses. Thomas Cranmer oli määratud Canterbury peapiiskopiks ja otsustas, et Henry abielu Catherine’iga on tühine ja tema abielu Anne Boelyniga seaduslik ja õige. Anne sünnitas 1533. aasta septembris printsessi Elizabethi. Paavst ekskommunitseeris Henry, kuid kui parlament otsustas Henry abielu seaduslikuks tunnistada, jätkas Henry oma tavapärast jahtimist, õueüritustel osalemist ja naisterahvast. Järgnesid täiendavad diplomaatilised probleemid Roomaga, kuid parlament lahendas need raskused, võttes vastu seadused, mis kuulutasid riigireetmiseks mitte tunnustada Henry staatust kiriku kõrgeima peana, samuti Peter’s Pence’i seaduse, mis ütles, et Inglismaal ei ole kõrgeimat võimu peale Jumala ja Kuningas.
Võiks arvata, et selline otsus nagu kiriku ja paavsti autoriteedist lahtiütlemine oleks põhjustanud parlamendis rohkem valitsuse raputust kui see juhtus. Kuna aga õpetlane-preester John Wycliffe oli väljendanud vastikust kiriku korruptsiooni vastu 14. sajandil ja Martin Lutheri hiljutise tegevuse vastu Saksamaal, tekitas kogu Euroopas arutelu kiriku võimu, preestrite ja struktuuri üle. Katoliku kirik oli aeglaselt kaotamas oma primaarsust kristlaste seas. Eelkõige Itaalia ja Hispaania jäid vankumatult katoliiklikeks rahvusteks ning hilisemad probleemid Hispaaniaga said alguse Inglise kirikuvastasest riigireetmisest. Paljud parlamendiliikmed suhtusid katoliku kiriku eesõigustesse vähemalt kahtlustavalt ja paljud olid avalikult vaenulikud tema eeldatud autoriteedi suhtes.
Kui selline võimas riik nagu Inglismaa katoliku kirikule selja pööras, järgnes kindlasti rohkem rahvaid ja 150 aasta pärast oli suur osa Euroopast rohkem protestantlik kui katoliiklik. Kirik ei olnud sugugi kaotanud kogu oma toetust ega liikmeid, kuid kaalud olid ühtlasemalt tasakaalus.
See religioosne meremuutus ei toimunud siiski probleemideta. Inglismaal oli rutiinselt tõsiseid probleeme Hispaaniaga, kelle ambitsioon oli vallutada Inglismaa ja pöörata selg kirikule. Kui Henry ja tema poeg Edward VI surid, abiellus nende järeltulija kuninganna Mary Hispaania kuninga Phillipiga ja püüdis just seda teha. Maarja oli pühendunud katoliiklane ja soovis, et tema riik muutuks katoliiklikuks. Tema protestantide tagakiusamine tõi talle hüüdnime “Bloody Mary”.
Maarja jättis oma protestandist õe Elizabethi troonile tõustes halba olukorda. Uuel kuningannal polnud aga tema sõnul “ei soovi teha aknaid meeste hingedesse” ja seni, kuni tema alamad olid talle lojaalsed, ei huvitanud teda, kuhu nad kirikusse lähevad. Siiski oli ta sunnitud leppima Šotimaa kuninganna Maryga ja tema katoliiklastest toetajatega. Maarja hukkamine summutas suurema osa katoliiklastest Eliisabeti vastu ja kui Maarja poeg Jaakobus (usklik presbüterlane) sai troonile, tugevdas ta veelgi protestantliku kiriku autoriteeti. Ent katolikuvastased meeleolud olid Inglismaal tõusnud kõrgele, peamiselt kuninganna Mary tegevuse tõttu, ja rahvas suhtus katoliku monarhisse sügavalt kahtlustavalt. Nii võtsid hannoverid troonile 1700. aastatel pärast seda, kui Stuarti maja protestantidest pärijatest otsa sai.
Inglismaa oleks ilmselt igal juhul muutunud protestantlikuks riigiks. Henry tegevus kiirendas aga päeva. Inglismaa pöördumine protestantliku usu poole mõjutas sügavalt Euroopat ja isegi 13 väikese koloonia saatust, mis asutati paar aastat hiljem üle Atlandi ookeani.