Pulssoksümeeter on mitteinvasiivne meetod hapnikuga rikastatud hemoglobiini sisalduse mõõtmiseks veres. Kinnitatav sond kiirgab infrapunavalgust klambri ühest servast läbi kõrvanibu või sõrmeotsa andurini, mis loeb tulemusi teises otsas. Seejärel edastatakse see teave tagasi oksümeetri väikesele arvutipõhisele komponendile, mis kuvab hapniku küllastatuse taseme protsentides. Pulssoksümeetria taset võivad mõjutada sondi halb paigutus, pulssoksümeetri väärtõlgendused, füsioloogilised tegurid ja mis tahes seisund või haigus, mis võib vähendada organismi võimet rikastada punaste vereliblede (RBC) hemoglobiini hapnikuga. Rahuldavaid pulssoksümeetria tasemeid ei tohi kunagi aktsepteerida hüpoksiale või madalale hapnikusisaldusele viitavate kliiniliste nähtude (nt tsüanoos või kiire hingamine) korral.
Sondi halb paigutus võib põhjustada valed pulssoksümeetria tasemed. Oksümeetri sondi tuli ei pääse sageli lugemisandurini küünelaki või kudede verevalumite tõttu. Valgus ja oksümeetri klambri andur peaksid asuma otse üksteise vastas ning nende vahel peaks olema piisavalt vaskulariseeritud kude. Väga ere keskkonnavalgus, näiteks operatsioonisaalis (OR) või taastusruumis kasutatav valgus, võib häirida oksümeetri anduri võimet lugeda oma valgust. Anduri kasutamine teadaoleva perifeersete arterite haiguse, hüpotermia või Reynaud’ tõvega patsiendi jäsemel ei kajasta keha tuuma hapnikuga varustamist.
Vead pulssoksümeetria tasemete mõõtmisel võivad tuleneda sellest, et oksümeeter on sondi näitude valesti tõlgendanud. Sond ei suuda eristada erinevat tüüpi hemoglobiini, mis on tingitud hemoglobiini seondumisest muude ainetega peale hapniku. Sellistes olukordades, nagu vingugaasimürgitus, põhjustab karboksühemoglobiini olemasolu tõelist küllastusmäära kõrgemat näitu. Samuti loeb sond methemaglobiini järjekindlalt valesti, kui metüleensinist kasutatakse ravina, ja tagastab ajutise ja eksliku 85-protsendilise küllastusmäära. Nende tasemete mõõtmine ei anna teavet ka süsinikdioksiidi (CO2) taseme kohta veres ja seega ei hoiata CO2 peetusest tingitud hingamispuudulikkuse kohta.
Pulssoksümeetria taset ja hapniku küllastumise määra mõjutavad ka ajutised füsioloogilised seisundid, nagu üldanesteesiast taastumine või uneapnoe episoodid. Haigused, mis vähendavad keha hapnikuga varustamist, vähendavad ka pulssoksümeetria taset. See hapnikuga küllastumise barjäär võib tuleneda suutmatusest hapnikku kopsudesse viia, näiteks kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) või astmahoo korral. Ebapiisav hapnikuga küllastatuse tase võib juhtuda ka rakutasandil, kui vereringes on hapniku sidumiseks ebapiisav kogus hemoglobiini, näiteks madal veremaht või aneemia.