Lisaks üldarstidele on olemas eri tüüpi psühhiaatrid, sealhulgas sõltuvuspsühhiaatrid, katastroofipsühhiaatrid ja laste/noorukite psühhiaatrid. Teiste praktiseerijate hulgas on spordipsühhiaatrid, geriaatrilised psühhiaatrid, geide/lesbide psühhiaatrid ja inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) psühhiaatrid. Igat tüüpi psühhiaatrid peavad läbima nelja-aastased bakalaureuseõppe programmid, sageli teaduses, millele järgnevad nelja-aastased meditsiinikoolide programmid ja seejärel residentuurid, mis võivad kesta ka neli aastat. Pärast seda võib toimuda erialaõpe.
Üldpsühhiaatritel puudub erialane väljaõpe ja nad ravivad mitmesuguseid emotsionaalsete ja vaimsete häirete all kannatavaid inimesi, sõltumata vanusest, taustast või erihuvidest. Erinevalt psühholoogidest on üldpsühhiaatrid, nagu igat tüüpi psühhiaatrid, litsentseeritud arstid, kes saavad välja kirjutada ravimeid psühholoogiliste vaevuste korral. Iseseisva praktika või haigla või kliinikuga seotuse kaudu saab üldpsühhiaater ravida mitmesuguseid haigusi, mis hõlmavad bipolaarset häiret skisofreeniani, kasutades käitumuslikku, inimestevahelist või psühhodünaamilist teraapiat.
Spetsiaalsed psühhiaatrid tegelevad konkreetse demograafilise olukorraga. Psühhiaatria valdkonna levinuim spetsialist on laste- ja noorukite psühhiaater, kes tegeleb alla 18-aastaste isikutega. Sellised spetsialistid ravivad tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häiret (ADHD), autismi, Aspergeri sündroomi ja muid lastel levinud haigusi, sh. depressioon. Need psühhiaatrid töötavad sageli probleemsete või vaimuhaigete noorte elamu- või ambulatoorsetes ravikeskustes.
Katastroofi psühhiaatrid ravivad inimesi, kes tegelevad maavärinate, tulekahjude, üleujutuste ja muude sündmuste tagajärgedega, mis hõlmavad äärmuslikke kaotusi, hävinguid ning tõsiseid muutusi stabiilsuses ja elustiilis. Need spetsialistid jõuavad sageli katastroofipaika ja pakuvad pika- või lühiajalist järelabi ohvritele, kes üritavad oma elu taastada. Sõltuvuspsühhiaatrid tegelevad ka elude taastamisega, ravides inimesi, kes kannatavad narkootikumide tarvitamise, alkoholismi ja söömishäirete all, nagu buliimia, tõsine emotsionaalne ülesöömine või anoreksia.
Ülejäänud psühhiaatrite tüüpidest tegelevad geriaatriad eakate patsientidega, geide/lesbide psühhiaatrid aga homoseksuaalsete inimestega tekkivate psühholoogiliste probleemidega. Sageli käsitletakse viimases ka psühholoogilisi probleeme, mis on seotud ka trans- või transseksuaalsusega. Geriaatrilised psühhiaatrid ravivad sageli dementsuse ja Alzheimeri tõvega inimesi. Lisaks võivad nad ravida eakaid, kes leinavad kaotuse, isolatsiooni või depressiooni pärast.
Üsna uus eriala, HIV-psühhiaatrid ei eksisteerinud enne 1990. aastaid. Selle asemel pidid inimese immuunpuudulikkuse viirusega tegelevad inimesed valima teist tüüpi psühhiaatrite hulgast. Nüüd saavad sellised patsiendid ja nende lähedased saada psühholoogilist ravi arstidelt, kes on uurinud ja uurinud, kuidas viirusega või omandatud immuunpuudulikkuse sündroomiga (AIDS) elamine mõjutab enesehinnangut, motivatsiooni ja elukvaliteeti.
1980. aastate lõpus loodud spordipsühhiaatria on veel üks uus esile kerkinud valdkond. Spordipsühhiaatrid aitavad sportlastel parandada oma sportlikke oskusi, säilitada vaimset tasakaalu, toime tulla agressiooniga ja taastuda vaimuhaigustest. Need arstid suhtlevad mängijatega nii nende sportlaskarjääri ajal kui ka hiljem.