Idioomid võivad koosneda ühest sõnast, fraasist või lausest või tervest lausest või väljendist. Inimesed selgitavad sageli nende kasutamist kõnekujunditena. Paljud on tõepoolest kujundlikud, mõnikord lihtsalt visuaalselt liialdatud. Näiteks peab vihma sadama väga tugevalt, et kirjeldada seda kui “kasside ja koerte vihma”. Idioomid võivad olla metafoorsed, polüseemilised, läbipaistmatud või läbipaistvad ning sageli kõnekeelsed või kultuurilised.
Need fraasid või laused on antud keele omapärased mõistatuslikud väljendid. Nimiväärtuses, tuginedes üksnes väljendi sõnade otsesele määratlusele, pole idioomidel sageli mõtet. Tavaliselt on väljenditel varjatud kultuuriline kontekst, nii et ainult selle keele ja kultuuri põliselanik saab aru selle tähendusest. Need on teoreetiliste keeleteadlaste ja võõrkeelte koolitajate jaoks arvestatav õppevaldkond.
Paljud idioomid on metafoorilised. Mitmed kõnekäänud on tuletatud näiteks aja kui valuuta metafoorist. Mõned metafoorid on ebaselged analoogiad, kuid teised võivad olla üldjoontes universaalsed. “Lastega ajaveetmine” on fraas, millest võib ilmselt aru saada iga keele tõlkes.
Kõige tavalisem idioomi tüüp on polüseemid. Need on sõnad – sageli tegusõnad – ja fraasid, millel on mitu, mõnevõrra seotud tähendust. Näiteks tegusõna “jookse”; “targa ideega jooksmine” või “arvutiprogrammi käivitamine” on seotud, kuid hoopis teistsugused kui jalajooksu jooks.
Kuigi eristus ei ole absoluutne, liigitatakse erinevat tüüpi idioomid kas läbipaistmatuteks või läbipaistvateks. Määrav on see, mil määral idioomi sõnasõnaline tõlge mõne mõttega paljastab selle aluseks oleva tähenduse. “Leave no stone unturned” on läbipaistev idioom põhjalikuks otsimiseks. Läbipaistmatu saksa idioom “muru sisse hammustama” võib tähendada mitmesuguseid asju, kuid väljend muutub üsna selgeks, kui seletada, et see tähendab “surema”.
Idioomid on peaaegu alati kõnekeelsed või kultuurilised. Ameeriklastel on surmast rääkimine sageli ebamugav, nii et salapärane inglise keele kõnepruuk on “ämbrisse lööma”. Täpselt sama väljend brasiilia portugali keeles tähendab aga „loobuma, rõhutatud draamaga”. Mõlemad on sündinud oma kultuurist sõltumatult ja neil on tõeline tähendus ainult kohalikus kontekstis.
Idiomaatiliste väljendite kultuuriline sügavus on sedavõrd suur, et enamik keelt emakeelena kõnelejaid on harva teadlikud, et nad räägivad kõnekeelt. Mõned keeleteadlased ja sotsioloogid oletavad, et need keeleleiutused on kultuuri viis eristada end – kood, mida kõrvalised isikud ei suuda dešifreerida. Sellisena on idioomid sageli võõrkeele kõige raskem nii õppida kui ka mõista.