Draakonite rollid mütoloogias sõltuvad iidsest kultuurist, kus nad ilmuvad. Euroopa mütoloogias on draakonid sageli võikad olendid, kellest tuleb üle saada või need üle kavaldada. Hiina ja Aasia kultuurimüütides võivad nad esindada jõudu, kaitset ja võimu. Mõnes müüdis on nad elementaalid või maavaimud või isegi jumalad. Mütoloogias omavad draakonid peaaegu kõigil juhtudel üleloomulikke jõude, pakkudes õnnistusi kangelastele ja kuningatele, kes suudavad end nendega lüüa või nendega liituda.
Draakonid ja muud roomajad olendid esinevad iidsete kultuuride mütoloogias kogu maailmas. Mõnel juhul on need madude, meremadude või müütiliste olendite kujul, nagu Kreeka mütoloogia mitmepealine hüdra. Mõned teadlased usuvad, et draakonid leiutati dinosauruste fossiilsete jäänuste seletuseks. See selgitaks, miks need olendid esinevad kogu iidse maailma kultuuride müütides, millel polnud üksteisega kontakti. Isegi Mesoamerica asteekide kultuuris oli austatud kuju, mis sarnanes draakoniga, jumal Quetzalcoatliga.
Vana-Euroopas, sealhulgas Kreekas, on mütoloogias draakonid koletised ja kangelaskujude vaenlased. Sageli on nad varanduse või püha objekti valvurid. Kreeka kangelased Jason, Hercules ja Perseus võitlesid kõik draakonitega, nagu ka Taani kangelane Beowulf ja Rooma rüütel Püha Jüri. Põhjala kangelane Siegfried omandas üliinimlikud jõud pärast draakoni alistamist ja selle veres suplemist. Erinevad Euroopa võimud, sealhulgas keiserlikud Rooma leegionid ja Vlad Tepes, krahv Dracula tegelik inspiratsioon, võtsid draakoni võimu sümbolina.
Samamoodi võtsid Vana-Hiina valitsejad sageli draakoni sümboliks; mõnel ajastul lubati neid riietel või plakatitel eksponeerida ainult keisritel. Draakon oli mõnikord seotud elementaarjõududega, nagu meri või torm. Draakonid sümboliseerisid mütoloogias kogu Aasias nii õnne kui ka jõudu ja stabiilsust. Jaapanis sarnanesid draakonid jumalatega ja nagu teisedki jumalad, võisid nad olenevalt olukorrast inimestele kasulikud või surmavad. Samuti on hindude ja budistlikus mütoloogias nagad jumalasarnased olendid, keda kujutatakse mitme peaga madude või draakonitena.
Draakonid mütoloogias mõjutasid sageli hilisemaid kunsti- ja kirjandusteoseid. Pildid draakonit tapvast Püha Jürist on olnud populaarsed kogu Euroopas keskajast tänapäevani, samas kui Beowulfi legendid moodustasid ühe vanima inglise kirjanduse teose. Siegfriedi müüdid inspireerisid Richard Wagneri “Nibelungi sõrmust”, mis on üks ajaloo tuntumaid oopereid. JRR Tolkien ammutas oma romaani “Hobbit” jaoks keskaegseid draakonilegende, nagu ka JK Rowling oma Harry Potteri sarja jaoks. Iidsetest müütidest inspireeritud draakonid on ilmunud ka mitmesugustes filmides, sealhulgas 1981. aasta filmis Dragonslayer ning animatsiooniklassikalistes filmides Spirited Away ja Shrek.