Parim viis onomatopoeesiaga lausete äratundmiseks on mõista, mis on onomatopoeesia — sõna, mis jäljendab iseloomulikku heli. Mõnikord võib lauseehitus anda konteksti onomatopoeesia kasutamiseks. Kui inimene ikka ei suuda kindlaks teha, kas lause sisaldab kirjanduslikku vahendit või mitte, võib ta proovida seda ette lugeda; kui üks sõnadest sarnaneb äratuntava heliefektiga, on tõenäoline, et sõna on onomatopoeesia. Seda võib aga mõnikord olla raske teha, kuna mõnda sõna võidakse kasutada nii sageli, et neid ei registreerita algselt onomatopoeesia. Sellistel juhtudel saavad inimesed selle olemuse kindlaksmääramiseks viidata sõna etümoloogiale.
Onomatopoeesia laused on sageli üles ehitatud viisil, mis muudab onomatopoeesia ilmseks. Üks levinud kirjandusliku vahendi kasutusviis on panna sõna “a” enne kogu fraasi, mida kasutatakse toimingu või sündmuse kirjeldamiseks, nagu näiteks “Uks paugutati pauguga”. Selles näites on onomatopoeesia “pauk”, mis viitab valjule helipurskele, mille põhjustab paugutav uks. Onomatopoeesia abil saab muuta ka objekti, millest heli tuleb, näiteks “sumisev mesilane” või “vilistav vanamees”.
Teine võimalus onomatopoeesiaga lausete äratundmiseks on sõnade valjusti ettelugemine. Onomatopoeia on sisuliselt loetavasse vormingusse translitereeritud kõneheliefektid; sõnade ettelugemisel on sageli soovitud häält kordav efekt. Sõna “hoosh” on selle suurepärane näide – ettelugedes kõlab see sõna nagu õhu tormamine.
Mõnel inimesel võib olla raskusi onomatopoeesia lausete tuvastamisega, kuna need sõnad on põimitud igapäevakeelde. Näiteks ei ole haruldane, et inimesed peavad „klõpsu” pigem omaette sõnaks kui onomatopoeesiks. Paljudel juhtudel on sõnadel eraldi tähendus. Üks selline sõna on “kõristi”, mida võiks määratleda kui heli, mida kostavad väikesed esemed konteineris värisevad, või kui mänguasja või eseme, mis on loodud selle heli reprodutseerimiseks.
See raskus ilmneb ka teabe edastamisel erinevates keeltes. Mõnel inimesel võib olla raske onomatopoeesia lauseid tuvastada, kui kasutatud helid on kultuuriliselt seotud. Ühe näite selle kohta võib leida onomatopoeesiast koera haukumise kohta – Ameerika inglise keeles nähakse seda sõna onomatopoeesia kujul tavaliselt kui “arf”, samas kui filipiini keeles kasutatakse tavaliselt sõna “aw”, mida hääldatakse nagu “ow, ”, et sama asja edasi anda. Sellistel juhtudel on sageli kasulik viidata sõna päritolule, et teha kindlaks, kas tegemist on onomatopoeesiaga või mitte.