Näib, et me valime tänapäeval sõnu vähem hoolikalt. Sõnu, mida varem filmi- ja telestsenaariumides ei kasutatud, lausutakse nüüd vabalt. Isegi president Donald Trump kasutas 2016. aastal kampaania ajal ebaharilikku kõnet – ja tema toetajad ütlesid, et see muutis ta ehedamaks. Nüüd, 2017. aasta jaanuaris läbi viidud Cambridge’i ülikooli uuring ütleb meile, et inimesed, kes vannuvad, on sageli ausamad. Uurijad jõudsid järeldusele, et inimesed, kes ei filtreeri oma keelt, filtreerivad ka vähem oma seisukohti. Uurijad küsisid 276 inimese käest, miks nad sõimavad ning enamik vastanutest ütles, et see on pigem oma tõelise olemuse ja aususe väljendamine või negatiivsete emotsioonide väljendamine, mitte teiste solvamine või hirmutamine.
Kas me saame tõega hakkama?
Uuring näitas, et USA kirdeosariikide (nt Connecticut, Delaware, New Jersey ja New York) inimesed vannuvad tõenäolisemalt kui lõunaosariikide (nt Lõuna-Carolina, Arkansas, Tennessee ja Mississippi) inimesed.
Kaasautor David Stillwell tunnistas uuringutulemusi kommenteerides, et sõimamine on sageli kohatu. “Kui inimesed räägiksid kogu aeg, mida nad arvavad,” lisas ta, “kas see oleks tõesti hea?”
1939. aasta filmis “Tuulest viidud” ütleb Rhett Butler: “Ausalt, mu kallis, ma ei hooli sellest.” Filmitegijatele määrati 5,000 USA dollari suurune trahv filmitootmiskoodeksi rikkumise eest, lisades roppusi.