Isadepäev on püha, mida tähistatakse paljudes riikides üle maailma. Eesmärk on tähistada isasid ja isadust, tunnustades isade rolli paljude inimeste elus. Isadepäeva täpne ajalugu ulatub riigiti, kuid üldiselt tähistatakse seda suvekuudel, tavaliselt juunis. Tavaliselt teevad pereliikmed oma isadele kingitusi, viivad nad välja õhtusöögile või tunnevad nad muul viisil ära.
Üldreeglina on isadepäev ilmalik püha, kuigi mõned usujuhid võivad isaduse oma jutlustesse lisada. Tugevalt roomakatoliiklikes maades peetakse isadepäeva 19. märtsil, püha Joosepi päeval, kuigi pidustused ei piirdu ainult katoliiklastega. Mõned riigid näevad puhkust kui võimalust piknikuks ja matkaks, mille käigus pidulised laadivad pakid toiduvalikuga ja veedavad päeva looduses.
Ameerika Ühendriikides tähistatakse koos paljude teiste rahvastega isadepäeva juunikuu kolmandal pühapäeval. Isade mälestuspäeva idee sai alguse 1800. aastate keskpaigast, kuid päev oli paiku erinev. 1909. aastal kuulas Sonora Smart Dodd oma kirikus emadepäeva jumalateenistust, kui ta mõtted pöördusid isa poole, kes kasvatas pärast ema surma tema pere üksi. Ta pöördus kirikuametnike poole, et korraldada samalaadne jumalateenistus isadele ja 1910. aastal tähistas kirik juuni keskel isadepäeva.
Isadepäeva toetus kasvas kogu USA-s ja president Lyndon Johnson kuulutas selle 1966. aastal ametlikult pühaks. 1972. aastal kirjutas president Richard Nixon alla seaduseelnõule, mis määras juunikuu kolmandal pühapäeval isadepäeva tähistamise. Teised riigid üle maailma on seadnud isadepäeva kuupäevad, mis ulatuvad veebruari lõpust novembrini. Kõigis riikides, kes tähistavad isadepäeva, jääb puhkuse eesmärk samaks.
Kuigi isadepäev on mõeldud emadepäeva täienduseks, pole see puhkus enamikus piirkondades nii populaarne kui emadepäev. Pereliikmed ei kuluta isadepäeval kindlasti nii palju raha kui muudel tähtpäevadel ning inimesed näevad vahel vaeva sobivate kingitustega. Isaga koos elavad lapsed võiksid kaaluda isade austamiseks spetsiaalse eine valmistamist, samas kui isad on tavaliselt rõõmsad, kui kuulevad kodust eemal elavate laste kohta kas telefonikõne või kirjaga.