Õilsas metslane on primitiivsest kultuurist pärit inimene, kes pole väidetavalt rikutud kokkupuutest ühiskonnaga. See kontseptsioon tekkis esmakordselt iidsete kreeklaste ja roomlaste seas, kusjuures sellised autorid nagu Plinius ja Ovidius ülistasid primitiivseid kultuure, millega neil kokku puutusid, ning saavutas haripunkti 18. sajandil primitivismi liikumisega. Tänapäeval peetakse õilsa metslase kontseptsiooni suures osas müüdiks, mis on nii aegunud kui ka vale, ning seda mõistet peetakse suures osas ka rassistlikuks.
Õilsa metsiku kontseptsiooni peamised eestvõitlejad tuginesid sageli selliste maadeavastajate nagu kapten Cooki reiside ülestähendustele, et kujutada hõimukultuure primitiivsete, lihtsate ja eedenilikena. Idee, et primitiivsed kultuurid olid oma olemuselt head ja rikkumata, osutus populaarseks ajastul, mil inimesed seadsid kahtluse alla tsivilisatsiooni eelised ja üllast metslast ülistati raamatutes, näidendites ja muusikas.
Selle kontseptsiooni põlistajate sõnul oli lääne tsivilisatsiooni keerukusest puutumata jäänud hõimukultuurides elavatel inimestel mitmeid ühiseid jooni. Primitiivseid kultuure peeti oma olemuselt headeks, kuna inimesed olid loomult süütud, tõetruud, helded, terved ja targad. Müüdimeistrid uskusid ka, et ürgsetes kultuurides elavad inimesed looduse ja üksteisega kooskõlas.
Õilsa metslase müüdiga on mitmeid probleeme. Esimene on see, et sellel pole tegelikkuses mingit alust; paljudel “primitiivsetel” kultuuridel on samad probleemid, mis lääne tsivilisatsioonil, sealhulgas jõhkrus, sõda, valetamine, ressursside ülekasutamine ja isekus, mis viitab sellele, et need omadused võivad olla inimühiskonnale rohkem kaasasündinud kui hea tahe. Kapten Cook ise suri hõimukultuuri käe läbi, kuna ta ei mõistnud Hawaii ühiskonna keerukust.
Paljud kriitikud peavad seda üllast metsiku ideed lisaks rassistlikkusele ka äärmiselt alandlikuks. Metslasi kujutati tavaliselt tumeda naha, primitiivsete näojoonte ja lihtsustatud ühiskonnaga, kuigi tegelikult on hõimukultuure erinevaid nahatoone ja paljud neist on üsna keerulised. Hõimukultuuride idealiseerimine on samuti üsna irooniline, kui arvestada, et paljud neist kultuuridest olid koloniseerimise ohvrid; ilmselt ei ulatunud õilsa metslase kultus nii kaugele kui aktiivne soov selliseid kultuure säilitada. Koloniseeritud ühiskondade idealiseerimine võis osaliselt tuleneda süütundest ja soovist eristada hõimukultuure kui “teisi”, et koloniste koloniseeritutest veelgi kaugendada.