Anaallõhed on väikesed rebendid päraku membraanides. Tavaliselt paranevad nad koduse hooldusega väga kiiresti, kuigi mõnel juhul võivad vajada agressiivsemat ravi ja need on suhteliselt tavalised, eriti väikelastel. Inimesed, kes täheldavad pärakulõhede sümptomeid, peaksid diagnoosi kinnitamiseks konsulteerima arstiga. Oluline on pöörduda arsti poole, et välistada muud sarnaste sümptomitega seisundid, mis võivad vajada teistsugust ravi.
Selle seisundiga inimesed kogevad tavaliselt valu roojamise ajal ja põletavat valu võib seostada ka urineerimisega. Tualettpaberile või tualetti võivad ilmuda heledad verelaigud ning patsiendil võivad tekkida ka sellised sümptomid nagu sügelus, tugeva lõhnaga eritis ja üldine ebamugavustunne. Mõnikord on anaallõhe peeglist näha või tunda. Mõned patsiendid võivad püüda valu tõttu defekatsiooni vältida.
Põhjused võivad hõlmata kõhulahtisust ja kõhukinnisust, aga ka pingutust suurte väljaheidete väljutamiseks. Lisaks põhjustab sünnitus mõnikord päraku trauma, mis põhjustab lõhesid. Kui lõhe lastakse ravimata püsida, võib see muutuda krooniliseks. Kroonilised lõhed võivad põhjustada lihaste rebendeid, mis põhjustavad valusaid spasme ning võivad olla seotud ka infektsioonide ja muude terviseprobleemidega.
Arst saab sageli diagnoosida anaallõhe kiire füüsilise läbivaatusega. Hoolitsused võivad hõlmata roojamise hõlbustamiseks väljaheite pehmendajate kasutamist, piirkonna puhastamist pehmete seebidega, valu ja põletiku leevendamiseks soojas vees leotamist ning ebamugavustunde leevendamiseks määrivate põletikuvastaste kreemide kasutamist. Anaallõhed on sageli ravitavad ilma operatsioonita, kuid harvadel juhtudel võib osutuda vajalikuks väike operatsioon päraku sulgurlihase parandamiseks.
Igas vanuses inimestel võivad tekkida pärakulõhed ja see tavaline meditsiiniline probleem ei pruugi olla tingitud sellest, mida patsient tegi või ei teinud. Tüsistuste vältimiseks on oluline saada piisavat ravi. Üldarst saab üldjuhul anda patsientidele vajaliku diagnoosi ja ravi ning saatekirja saab juhul, kui olukord on keerulisem ja vajab eriarsti tähelepanu. Patsiendid ei tohiks urineerimis- ja roojamisprobleemide puhul olla häbelik sõna võtmast, kuigi need teemad võivad mõnikord tunduda ebamugavad või piinlikud; arstid on seda kõike näinud ja saavad ravi pakkuda ilma kommentaaride ja hinnanguteta.