Akroosteolüüs, mida mõnikord nimetatakse akroosteolüüsiks, on haruldane seisund, mis põhjustab luude ja kudede kaotust sõrmedes ja varvastes. Enamikul juhtudel on see haigus pärilik, kuigi see võib tuleneda ka polüvinüülkloriidi (PVC) liigsest kokkupuutest või raskest külmakahjustusest. Selle seisundiga patsiendid kaotavad sageli kudesid, sest kui akroosteolüüs hakkab luid hävitama, tuleb sõrmede ja varvaste otsad kirurgiliselt eemaldada, et lähedalasuvat kudet ei kahjustataks. Mõned haigused võivad põhjustada ka luukoe kaotust sõrmede otstes.
Inimestel lõpeb iga sõrme või varba otsas olev luu struktuuriga, mida tuntakse tuttina. Need kimbud on luu laiem, lamedam osa ja neid leidub luude otstes, mida nimetatakse distaalseteks falangedeks. Akroosteolüüsi käigus need kimbud lagunevad, põhjustades sõrmede ja varvaste püsivaid kahjustusi. See kahjustus tekib aeglaselt ja seda võib olla raske õigeaegselt ravida. Ravimata jäetud luukadu põhjustab ümbritsevate kudede surma.
Kuigi patsientidel võib olla raske kindlaks teha, kas luude otsad on kahjustatud sõrmede ja varvaste naha all, on akroosteolüüsil mõned välised sümptomid. Selle seisundiga patsientidel võivad sõrmede ja varvaste otstele tekkida haavandid. Paljudel juhtudel ei pruugi need haavandid paraneda või võivad paraneda ja sageli uuesti ilmneda. Sõrmede otstes olev kude võib ka akroosteolüüsi käigus taanduda, mistõttu sõrmed ja varbad lühenevad ebaregulaarselt.
Akroosteolüüsi testimiseks peavad arstid uurima käte ja jalgade luude tihedust. Vereanalüüse saab kasutada selleks, et teha kindlaks, kas kaltsium leostub luudest. Samuti saab teha röntgeni- ja magnetresonantspilte (MRI), et arstid saaksid näha, kas luud on kahjustatud.
Akroosteolüüsi ravi puudub. Kui haigusseisund avastatakse, võib osutuda vajalikuks amputatsioon, et vältida kudede nekroosi ja valulike haavandite levikut kahjustatud sõrmedel. Mõnel juhul saab muust haigusseisundist põhjustatud akroosteolüüsi ravida selle häirega.
Arstid ei tea täpselt, miks akroosteolüüs tekib, kuigi nad on tuvastanud mitmeid haigusseisundeid, mis võivad selleni viia. Äärmiselt kuuma või külmaga kokkupuude võib füüsiliselt kahjustada luude otsas olevaid luid ning pikaajaline kokkupuude teatud plastidega võib samuti põhjustada pöördumatuid kahjustusi. Selle seisundi võivad põhjustada ka hüperparatüreoidism, pidalitõbi ning pärilik sensoorne ja autonoomne neuropaatia.