Scotch ale kuulub pale ale perekonda, mis on tuntud oma kõrge alkoholisisalduse ja rikkaliku linnaselise maitse poolest. Lisaks Šotimaal pruulimisele pruulivad seda ka mitmed välismaised õlletootjad ning eriti populaarne on see õlu Saksamaal ja USA-s. Paljudes pubides on kraanist Šoti õlu ning seda võib pudelites müügil leida ka turgudel ja alkoholipoodides.
Scotch ale’i eripärane profiil peegeldab keskkonda, kus see välja töötati. Šotimaa kliima ei ole humala kasvatamiseks eriti soodne ja seetõttu kipub selle piirkonna traditsioonilistel õlledel puuduma tugev humalamaitse, sest humalat oleks ajalooliselt vähe olnud. Selle asemel on õllel väga rikkalik suitsune maitse, mis tuleneb suitsutatud odrast, mida tavaliselt kasutatakse pruulimisprotsessis. Sellel on ka tugev linnaseline toon, mis võib põhjustada õlle kergelt magusa turbase maitse, mida paljud kirjeldavad kui “mullane.”
Inimesed on Šotimaal õlut valmistanud sajandeid, kuid selle õlle moodne vorm näib olevat tekkinud 1800. aastatel. Traditsiooniliselt on see väga tugev, tagades selle vastupidamise ka transportimisel ja ladustamisel ning värvus võib ulatuda helekollasest tumepruunini, olenevalt pruulimisprotsessis sisalduvatest koostisosadest. Alkoholisisaldus on erinev, paljude Scotch ale’ide alkoholisisaldus ületab 7 mahuprotsenti (ABV) ja langeb harva alla 5.5 mahuprotsendi; kõrgem ABV seletab alternatiivset nimetust “wee heavy”.
Tavaliselt hoitakse šoti õlut keldris jahedas keskkonnas ja seda võib tänu kõrgele alkoholisisaldusele hoida pikemat aega, mis ei lase tal kustuda. Hea õlu on väga mahe, täidlase kehaga, mis muudab selle üsna täidlaseks, ja keeruka maitsevalikuga, mis areneb õlle joomisel aeglaselt.
Šoti õlle rikkalikkus ei lase inimestel tavaliselt liiga palju tarbida, kuid tarbijad peaksid olema ettevaatlikud kõrge ABV-ga õlle joomisel, eriti heledamate õllede puhul. Täiesti teadvustamata on võimalik joovastus ja see võib olla üsna ohtlik. Inimesed peaksid seda õlut jooma aeglaselt, et anda endale aega seda hinnata.