Populaarne psühholoogia, mida sageli nimetatakse poppsühholoogiaks, on defineeritud kui mis tahes psühholoogiline idee, mis on üldsuses populaarseks tehtud eneseabiraamatute, meedia või psühholoogide poolt, kes kulutavad märkimisväärse aja seminaride või avalike intervjuude läbiviimisele. Arvatakse, et see on eriti kasulik neile, kes läbivad elus üleminekut, ja see võib anda avalikkusele parema ülevaate sellest, millega sõbrad, perekond ja isegi võõrad igapäevaselt kokku puutuvad. See võib aga olla ka kahjulik, eriti kui inimene soovib seda kasutada arstiga töötamise asemel eneseraviks. Samuti on tavaline, et poppsühholoogia hindab pakutavate tehnikate ja ideede mõju üle.
Raamatupoed üle maailma on ääristatud eneseabiraamatutega. Arvatakse, et need on kõige tõhusamad inimestele, kes läbivad elus muutusi, nagu lahutus, lapse lisamine perre või töökoha vahetamine, mitte neile, kes seisavad silmitsi tõsisemate probleemidega. Kuigi paljud neist raamatutest pakuvad hulgaliselt eneseraviideid, annavad need sageli ka lugejatele üldise ettekujutuse ja arusaama sellest, mida nad läbi elavad ja mida nad võivad sellel eluetapil oodata. See võib olla kasulik inimese ettevalmistamisel selleks, mis teda ees ootab, ja aidata tal minevikus toimunut töödelda.
Kuna poppsühholoogia toob mõneti levinud vaimse tervise probleemid avalikkuse tähelepanu keskpunkti, võib see võimaldada ümbritsevatel inimestel paremini mõista neid, kes seisavad silmitsi erinevate probleemidega. See võib viia teatud vaimse tervise probleemide uurimise suurendamiseni, samuti eemaldada palju häbimärgistust, mida sageli seostatakse häirete või haigustega. Kuna teave vaimse tervise probleemide kohta avalikustatakse, võib see põhjustada ka seda, et rohkem inimesi, kes nende probleemidega silmitsi seisavad, pöörduvad ravi poole või julgustavad oma pereliikmeid või lähedasi soovitama ravi.
Kuigi poppsühholoogial on mitmeid eeliseid, võib sellel olla ka kahjulik mõju üksikisikutele. Suure depressiooni all kannatav inimene, kes arvab, et eneseabiraamat või kõrgetasemelise psühholoogi korraldatud seminar parandab enesetunnet, on tavaliselt pettunud ja raviga viivitamine võib probleemi veelgi hullemaks muuta. Spektri teises otsas võib poppsühholoogia sageli panna inimesi uskuma, et neil on probleem, kuigi tegelikult neil seda tõenäoliselt pole. Enesediagnostika ja eneseravi on poppsühholoogia üks kahjulikumaid mõjusid ning on sageli peamised põhjused, miks traditsioonilised psühholoogid suhtuvad sellesse psühholoogia alalõiku halvasti.
Paljudel juhtudel võib poppsühholoogia, olgu see siis trükis või meedias, pakkuda väärtuslikke eneseabivahendeid inimestele, kes seisavad silmitsi tavaliste või ainulaadsete probleemidega. Sellest hoolimata on turunduse tõttu mõned neist tööriistadest sageli üle müüdud. Üldiselt võib igasugune poppsühholoogia, mis pakub konkreetse ajakava kavandatava “ravi” või tööriistade toimimiseks, põhjustada rohkem kahju kui kasu.