Teaduslik meditsiin viitab meditsiiniliigile, mis arenes välja viimaste sajandite jooksul ja millest alates 19. sajandist on saanud see, mida me praegu tunneme tavameditsiinina. Kaasaegne meditsiin, nagu seda ka nimetatakse, sõltub inimkeha ravimiseks ja mõistmiseks teaduslikest tähelepanekutest. Iduteooria ja haiguste nakkuslike põhjuste avastamine oli teadusliku meditsiini jaoks oluline läbimurre. Enne teadusliku meditsiini loomist olid moes mitmesugused lähenemisviisid meditsiinile, nagu verejooks ja puhastamine, kuid tõenduspõhiste ravimeetodite tulekuga langesid need välja. Teadusmeditsiinis oli kesksel kohal haridus ja arstide teaduslikule standardile vastav kvalifikatsioon.
19. sajandi meditsiini areng aitas suuresti kaasa inimkeha haiguste mõistmisele. Mikroskoobid võimaldasid teadlastel rakke tuvastada ja kirjeldada ning välja selgitada, millised rakud olid haiguse korral ebanormaalsed. Leiutati seadmed, mida mingil kujul kasutatakse tänapäevalgi, näiteks stetoskoobid ja röntgeniaparaadid. Farmakoloogia, ravimite uurimine ja tootmine, muutus tööstusrevolutsiooni ajal uute keemilise sünteesi ja rafineerimisprotsesside tõttu äriliselt elujõulisemaks kui varem.
Selle aja jooksul said arstidele kasulikud ka laboratoorsed tehnikad, nagu mikroskoopiline analüüs ja ainete, näiteks uriini keemilised testid. Sellele protsessile aitas kaasa ka füsioloogia, mis uurib keha toimimist. Iduteooria, mis tunnistas nakkushaigusi põhjustanud mikroskoopilisi organisme, on teine oluline osa teaduslikust meditsiinilisest lähenemisviisist. Arstid hakkasid ka rohkem huvi tundma eksperimentaalmeditsiini vastu ning dokumenteerisid oma katsed ja tulemused teistele meditsiinitöötajatele.
19. sajandil töötati välja ka konkreetse ravi efektiivsuse kontrollimise süsteem, mida nimetatakse numbriliseks meetodiks. Konkreetsete ravimeetodite tulemusi sai analüüsida statistika abil ja arst saaks seejärel näha, kas ravi on kasulik, kasutu või ohtlik. See tõendite kontrollimise meetod, mis on tänapäevaste kliiniliste uuringute jaoks hädavajalik, tähendas, et varem levinud ravivõimalused, nagu verelaskmine, jäeti kõrvale ja asendati raviga, mille tõhusust arst võis näidata.
Kuigi need edusammud teadusliku meditsiini suunas jätkusid 19. sajandil, ei eksisteerinud üksikutes riikides ühtset haridust, mis võimaldaks toota tõenduspõhise meditsiini järgi töötanud arste. Arstide kutseorganisatsioonid, kes uskusid teaduslikku meditsiini teistesse meditsiiniliikidesse, tegid lobitööd, et arstina praktiseerivad inimesed saaksid kvalifikatsiooni. Teadusliku meetodi järginud riikide valitsusasutused lõid meditsiinilise litsentsikomisjoni ja andsid loa ainult neile õppeasutustele, kes suudavad pakkuda õpilastele vajalikku haridus- ja eksamistandardit.
Standardimine tähendas, et inimesed, kes praktiseerisid vähem rangelt tõenduspõhist meditsiini, ei saanud end arstideks nimetada ega arstideks praktiseerida. Tänapäeval tuntakse teaduslikku meditsiini ka kui tavameditsiini. Täiendava ja alternatiivse meditsiini (CAM) tervishoiutööstused ei pruugi kasutada samu reegleid kui teaduslikud meetodid ja neil ei pruugi olla sama tõenduspõhist lähenemist meditsiinile.