Vanillikaste on magustoidu termin, mida tavaliselt valmistatakse piimast, munakollastest ja suhkrust ning vanilje on selle üks levinumaid maitseaineid. Tavaliselt küpsetatakse seda aeglaselt kahes katlas või kastrulis ja see on tavaliselt aeglane protsess, mis nõuab tähelepanu detailidele. Sõltuvalt keetmisviisist võib vaniljekreim olla väga erineva konsistentsiga. Üldiselt arvatakse, et vanillikaste on pärit keskajast, kuid see võib ulatuda ka Rooma impeeriumi. Lisaks vaniljekreemile on vaniljekreemist valmistatud ka palju muid variante, sealhulgas mittemagusaid versioone.
Traditsiooniliselt keedetakse vaniljekreemi mikrolaineahjus või pliidil, kuid seda saab ka aurutada, küpsetada või kiirkeetjas valmistada. Vanillikaste tuleb üldiselt keeta aja jooksul ja väga madalal kuumusel, sest liiga kõrge temperatuuritõus põhjustab suure tõenäosusega kalgendamist. Tavaliselt hakkab see settima temperatuuril 158 kraadi Fahrenheiti (70 kraadi Celsiuse järgi) ja vanillikaste ise ei tohiks tavaliselt ületada 176 kraadi Fahrenheiti (80 kraadi Celsiuse järgi). Tavaliselt kombineeritakse munad ja suhkur ning seejärel segatakse sinna piim või koor, et munad ise ei küpseks.
Vanillikreemi saab maitsestada erinevate tehnikatega. Mõned retseptid kasutavad lihtsalt vaniljeekstrakti, teised aga vaniljepiima. Traditsiooniline maitsestamismeetod on kasutada tegelikku vaniljekauna, mis hõlmab tavaliselt kauna lisamist piimale ja eemaldamist hiljem.
Olenevalt roast võib vaniljekreem olla rikkalik ja paks või kastmega õhuke. Ühendkuningriigis on vaniljekreem tavaliselt mahlakas ja selle eesmärk on valada mõne muu magustoidu peale. Teised retseptid nõuavad, et vanillikaste oleks paksem, et see sisaldaks peamist magustoitu ja selle täiendamiseks puuvilju või kondiitritooteid. Need rikkalikud versioonid valmistatakse tavaliselt raskema koorega, samas kui õhukesed versioonid nõuavad piima või üksikut koort.
Vanillikaste valmistamise oluline osa on muna siduv funktsioon ja mõned ajaloolased usuvad, et see avastus ulatub Rooma impeeriumi aegadesse. Hiljem kujunenud magus, pudingitaoline versioon on tavaliselt omistatud keskajale, kus seda kasutati kõige sagedamini pirukate või muude küpsetiste täidisena nii Euroopas kui Aasias. Euroopa kokkadest rändas maiustus Ameerikasse ja õitses seal. 19. sajandi lõpus hakkasid arenema vanillikaste ja pudingi kaubanduslikud versioonid ning neid turustati lastele.
Vanillikreem ei ole kaugeltki ainus saadaolev vanillikaste, kuigi see on kindlasti üks levinumaid. Populaarsed on ka šokolaadi-, karamelli- või puuviljamaitselised kreemid. Üle maailma süüakse ka mittemagusaid vanillikaste, nagu quiche.