Seisev meditatsioon on keha hoidmine kindlas seisvas asendis, puhastades samal ajal meelt ja hingates sügavalt. Seda poosi võib hoida nii kaua, kui inimene suudab, ja aja jooksul on võimalik saavutada pikemaid meditatsiooniperioode. Taoistid kasutavad seda vahendina ch’i voolu parandamiseks läbi keha ning võitlussportlased tasakaalu ja lihaste toonuse parandamiseks.
Taoismis on seisev meditatsioon harjutus, mida kasutatakse ch’i voolu parandamiseks läbi keha. Ch’i on ida religioonis elujõud, mis läbib igat elusolendit. Arvatakse, et keha asetamine avatud ja püstisesse asendisse kontrollitud hingamistehnikate harjutamise ajal võimaldab sellel elujõul vabalt ringelda igasse kehapiirkonda.
Seljaaju peab seistes meditatsiooni sooritades olema sirge ja kõrge. Pea peab tavaliselt olema suunatud otse üle selgroo ning näo- ja kaelalihased võimalikult lõdvestunud. Vaagnat saab kergelt ettepoole langetada, nii et suurem osa keha raskusest on jalgade keskel. Selg, puusad ja õlad ei tohiks olla ebamugavas asendis. Käed hoitakse veidi ettepoole ja kehast väljas, samal ajal kui sõrmeotsad on veidi laiali, nagu oleks ühendatud õhus leiduvate nähtamatute energiakiudude võrguga.
Seisumeditatsiooni poosi võib hoida 30 minutit või mitu tundi, olenevalt seda harjutava inimese oskuste tasemest. Need, kes on selle tehnikaga uued, võivad eelistada alustada mediteerimist korraga 10 minutit, kuni nad on kogunud kehas ja vaimus jõudu pikemaks mediteerimiseks. Kui poosi hoitakse, saab inimene keskenduda ch’i-le, mis liigub läbi tema keha, kuna seda toidab tema hingamine. Ummistused piki meridiaani jooni, mis on jooned, mille kaudu energia kehas taoistliku traditsiooni kohaselt voolab, eemaldatakse, kui ch’i saab jõudu.
Seisumeditatsiooni praktika on ka treeningvahend, mida kasutatakse mõnes võitluskunsti vormis. Poos on sama, mis taoismis. Seda tüüpi treeninguid populariseeris 1930. aastate lõpus võitluskunstnik, kes kutsus teised meistrid võistlema oma õpilastega, kes treenisid paigal seistes. Meister uskus, et see tehnika võimaldab kehal ennast ravida ning tugevdada õlavarre-, selja-, kere- ja jalalihaseid ilma täiendavat pinget lisamata.