Varvaste paresteesia on seisund, mida tavaliselt tuntakse torkimisena, kuigi see võib ulatuda täieliku tuimuseni või isegi põletuseni, mis tekib jala ühes või mitmes varvas. See seisund tekib siis, kui seda kehaosa teenindav närv on mingil põhjusel kokku surutud, mis põhjustab ebamugavustunnet. Varvaste paresteesia kestab tavaliselt vaid paar minutit, kuigi see võib kesta mitu minutit või isegi tund või rohkem; kui haigusseisund püsib või muutub krooniliseks, peaks haigusseisundi all kannatav isik viivitamatult arsti poole pöörduma, sest see võib viidata tõsisemale probleemile.
Kui närv surutakse kokku või selle närvi funktsioon on mingil põhjusel muutunud, võivad tulemuseks olla mitmesugused tingimused. Närvid jooksevad läbi kogu keha ja kui jalga teenindav närv on kokku surutud või muul viisil kahjustatud, võib tulemuseks olla varvaste paresteesia. Varvas võib muutuda tuimaks või torkimistundega suriseda. Üldiselt, kui närv ei ole enam kokku surutud, kipitus lakkab ja varvas töötab normaalselt. Kui see kipitus ei kao, võib närv olla tõsiselt kahjustatud ja arsti tähelepanu võib olla õige.
Harvematel juhtudel võib luumurd põhjustada varba paresteesiat; murdunud luu lahkub sisuliselt oma tavaasendist ja surub kokku varvast teenindava närvi. Selline kokkusurumine võib viia seisundini ja sellise kokkusurumise vahend on luumurru otsene käsitlemine. Enamikul juhtudel ravib see haigusseisundit, välja arvatud juhul, kui on tehtud tõsisemaid neuroloogilisi kahjustusi. Muud seisundid, mis võivad põhjustada varvaste paresteesiat, võivad samuti olla raskemad; näiteks diabeedi tekkimine võib muuta neuroloogilisi funktsioone, väljendudes varba või muude kehaosade paresteesiana.
Muud seisundid võivad seda seisundit põhjustada ja kuigi mõned on üsna tõsised, on teised üsna healoomulised ega vaja arstiabi. Mõnikord, kui raskus asetatakse jalale pikemaks ajaks paaritu nurga all, võib osa jalga või kogu jalg tuimaks muutuda või kipitama. Selline olukord võib tekkida siis, kui inimene istub omal jalal või jääb võõras asendis magama. Kipitus ja tuimus kaovad üldiselt, kui rõhk jalalabast vabaneb, kuigi kipitus võib pärast seda püsida mitu minutit.