Intressi kandev võlakiri on finantsinstrument, mida mõnikord kasutatakse laenuandja ja laenuvõtja vahel laenuna. Seda instrumenti kasutati mõnikord Ameerika Ühendriikides 19. sajandil, eriti riigi kodusõja ajal, koos paberrahaga, mille mitmed osariigid sel tormilisel perioodil välja lasid. Intressi kandev võlakiri on jätkuvalt elujõuline laenuliik paljudes piirkondades üle maailma ning seda võivad kasutada nii valitsused kui ka institutsionaalsed laenuandjad, et anda laenu kvalifitseeritud isikutele.
Intressi kandva märkusega annab laenuandja laenuvõtjale laenu konkreetse rahasumma ulatuses. Tavaliselt kvalifitseerib laenuandja laenuvõtja enne laenu andmist, kontrollib krediidireitinguid ja muid viiteid. Intressi kandvale võlakirjale määratakse intressimäär, kusjuures nii intressid kui ka laenu põhisumma tuleb teatud kuupäevaks tasuda. Olenevalt võlakirja olemusest võib laenuvõtja kasutada maksegraafikut, mis jagab võlgnetava summa mitmeks makseks, kusjuures viimane makse tuleb teha laenu lõpptähtajal. Muul ajal võib laenuvõtja teha makseid ebaregulaarselt, tehes lõppmakse ja arveldades laenu tähtpäeval või enne seda.
Kuigi on erandeid, on intressikandv võlakiri tavaliselt pikaajaline võlakohustus. See tähendab, et laenu tähtaeg on pikem kui üks aasta. Mõned levinumad näited hõlmavad hüpoteeklaenud, autolaenud ja isegi allkirjaga laenud, mille maksetähtaeg on aasta või rohkem. Enamikul valitsustel on kehtestatud erieeskirjad, mis aitavad reguleerida laenudele kohaldatavaid intressimäärasid, pakkudes tarbijatele teatud kaitset seoses sellega, mida laenuandjad võivad oma teenuste eest tasuda. Lisaks peavad laenuandjad järgima ka konkreetseid eeskirju juhuks, kui laenuvõtja jätab laenu võlgu ning on vaja tunnistada laen maksejõuetuks ja saada kontrolli laenuandja poolt laenu andmise ajal panditud tagatiste üle.
Intressi kandev võlakiri võib olla ka valitsusüksuse emiteeritud võlainstrument, näiteks riigi võlakiri või valitsuse võlakiri. Selle stsenaariumi korral hoiab võlakirja ostja seda teatud aja ja saab selle lunastada koos kogunenud intressidega, kui võlatähtaeg on lõppenud. Valitsused kasutasid mõnikord seda protsessi raha kogumiseks konkreetse projekti jaoks, näiteks koolide ehitamiseks või mõne muu käimasoleva protsessi rahastamiseks, millest lõppkokkuvõttes on kodanikele kasu.