Hüpoteeklaen on kirjalik lubadus teatud aja jooksul teatud rahasumma koos intressidega tagasi maksta. See näitab üksikasjalikult, mida laenuvõtja on kohustatud tagasi maksma. Hüpoteegikirja tagatiseks on hüpoteek, kinnisvara omandiõiguse üleminekut tõendav dokument.
Kasutatava laenu liik on näidatud hüpoteegi pandikirjal. Mõned levinumad tüübid on fikseeritud intressimääraga hüpoteek (FRM), reguleeritava intressimääraga hüpoteek (ARM), õhupallimaksega hüpoteek ja ainult intressiga laen. Fikseeritud intressimääraga hüpoteeklaenudel on fikseeritud intressimäär ja maksed ning reguleeritava intressimääraga hüpoteekidel on kõikuv intressimäär ja maksesumma. Kui laenu amortisatsioonigraafik on pikem kui lõpptähtaeg, kasutatakse balloonmaksega hüpoteeki. Ainult intressiga laen on laen, mille puhul makstakse igakuiselt ainult intresse ja põhisumma tuleb tasuda tähtaja saabumisel.
Hüpoteeke saab müüa investorilt investorile. Ei ole harvad juhud, kui laenuperioodi jooksul müüakse inimese hüpoteek mitu korda maha. See ei muuda üldjuhul laenu ennast, vaid seda, kes maksed saab. Laenu ostja eeliseks on see, et nad saavad laenu eluea jooksul igakuiseid makseid. Negatiivne külg võib olla see, kui inimene jätab laenu võlgu, sel juhul võib investor investeeringust ilma jääda.
Hüpoteeklaenu tegelike tingimuste muutmiseks peab inimene laenu refinantseerima. Isik võib seda teha parema intressimäära saamiseks või isiku nime eemaldamiseks või laenule lisamiseks. See hõlmab tavalise hüpoteeklaenutaotluse kõigi etappide läbimist. Väljastatakse ja allkirjastatakse uus hüpoteeklaen, mis asendab vana.
Kui keegi jätab hüpoteegi maksmata, võib laenuandja temalt sundraha võtta. Maksehäire tähendab, et laenuvõtja ei maksa nii, nagu hüpoteegikirjas kokku lepitud. Paljud laenuandjad teevad koostööd isikutega, kes on võlgu jäänud, kuni nad saavad uuesti jalule ja hakkavad uuesti tegema regulaarseid makseid.
Mõned tarbijad kasutavad turult sulgemise ajal strateegiat “toota märkus”. Seda strateegiat kasutatakse tagamaks, et laenuandja saab esitada hüpoteeklaenu, mis näitab, et tal on seaduslik õigus kohtusse kaevata. Kui laenuandja ei saa märget esitada, siis arvatakse, et tal puudub seaduslik õigus hüpoteegile.